Justiitsministeerium

Justiitsministeerium
Luhend	JUM
Asukoht	Suur-Ameerika 1, Tallinn
Justiitsminister	Madis Timpson
Kantsler	Tonis Saar
Eelarve maht	233 miljonit € (2023)
Veebileht	Koduleht

See artikkel raagib Eesti ministeeriumist; uldmoiste ning teiste riikide ministeeriumide kohta vaata artiklit Justiitsministeerium (uldmoiste) .

Justiitsministeerium ( JUM ) ^[1] on Eesti valitsusasutus , mille valitsemisalas on riigi oigus- ja kriminaalpoliitika kavandamine ning elluviimine.

Ministeerium tegeleb oigusloome koordineerimise, oigusaktide terviktekstide koostamise, Eesti oigusaktide Euroopa Liidu oigusega uhtlustamise tagamise, rahvusvaheliste oigusabitaotluste menetlemise, esimese ja teise astme kohtute , prokuratuuri , vanglate , kohtulike registrite ning kohtuekspertiisi tegevuse, notariaadi ametitegevuse, kohtutaituri- ja vandetolgiteenistuse, oigusteenuse ja pankrotihaldurite too korraldamise, kuriteoennetuse koordineerimine ja vastavate oigusaktide eelnoude ettevalmistamisega ministeeriumi padevuse kohaselt.

Ministeeriumis tootab umbes 160 inimest, aga ministeeriumi haldusalas tood leidvate inimeste arv on suurem kui 3000. ^[2] Ministeeriumi peamaja asub Tallinnas ning 2013. aastast on vanglate osakonna asukoht Johvi , Ida-Virumaa ^[3]. Ministeeriumi eelarve 2021 . aastal on ligikaudu 174 miljonit eurot. ^[4]

Organisatsioon [ muuda | muuda lahteteksti ]

Ministeeriumi tood juhib minister, kelle alluvuses on kantsler ja 4 asekantslerit, kes juhivad ministeeriumi osakondade tood. Alates 1. aprillist 2025 on Eesti Vabariigi justiitsminister Madis Timpson .

Uldosakond,
Kriminaalpoliitika osakond,
- Prokuratuuri teenistuslik jarelevalve
- Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi teenistuslik jarelevalve
Oiguspoliitika osakond,
- Andmekaitse Inspektsioon
Justiitshalduspoliitika osakond,
- Esimese ja teise astme kohtute tegevuse korraldamine ja jarelevalve ( Harju Maakohus , Viru Maakohus , Tartu Maakohus ja Parnu Maakohus ning Tallinna Ringkonnakohus ja Tartu Ringkonnakohus )
Vanglate osakond, vanglate tegevuse korraldamine ja koordineerimine ning teenistuslik jarelevalve ( Tallinna vangla , Tartu vangla , Viru vangla )

Ajalugu [ muuda | muuda lahteteksti ]

Iseseisva Eesti Vabariigi oigusemoistmise susteemi algust saab lugeda 1918. aasta sugisest, kui Saksa okupatsioon 1918. aasta lopus hakkas kokku varisema, asus Eesti Ajutine Valitsus peale muu korraldama ka kohtuala. Kohtuminister andis 2. detsembril 1918 korralduse enne 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni Eestis asunud kohtuasutuste tegevusse astumiseks.

Kohtuministeerium alustas tegevust 1918. aasta novembris-detsembris.

Oma pusimajaamise ja iseseisvuse eest sodiv Eesti Vabariik vajas Vabadussojas erakorralist repressiiv- ja oigusemoistmisaparaati, et luua korda niihasti tagalas kui ka esialgu usnagi torksates vaeosades. Oigusemoistmisasutustena loodi erioigustega sojavae valikohtud , mis asutati jalavae polkude juurde. Valikohtute korghetk saabus parast Eesti vagede edukat vastupealetungi 1919. aasta jaanuaris ning vaenlase maalt valja ajamist. 1919 . aasta kevadel korraldatigi valikohtute too umber: valikohtute tegevuse ule hakkas nuud jarelevalvet pidama sojavaeprokuror , otsused kinnitas rindejuhataja voi sojaminister ning kohtupidamine viidi ule polkudest Tallinnas asuvasse sojavaeringkonnakohtusse .

1. martsil 1919 andis Eesti Ajutine Valitsus valja seaduse "Korgema Riigikohtu kohta", millega asutati kohtuministeeriumi ametkonnas Eesti Vabariigi Korgem Riigikohus . Riiklikku suudistust esindava Prokuratuuri tegevust reguleeris seaduse §4, milles satestati, et Korgema Riigikohtu prokurori kohuseid taidavad Eesti Ajutise Valitsuse prokuror ja tema abid, sojakohtute asjus taidab neid kohuseid sojaprokuror voi tema abid. Korraldus kehtis kuni 21. oktoobrini 1919, millal voeti vastu uus Riigikohtu seadus . Prokuratuuri roll jai aga selle seaduse pohjal samaks. 10. aprillil 1920 voeti vastu seadus "Vabariigi prokuratuuri ajutise korralduse kohta", millega loodi Eesti Vabariigis oma prokuratuurisusteem. Seadusega kaotati vabariigi prokurori amet ning loodi Riigikohtu ja Kohtupalati juurde iseseisvad prokuratuurid, mis allusid kohtuministrile. 15. juunil 1920 vottis Asutav Kogu vastu Eesti Vabariigi esimese pohiseaduse , milles kohtupidamist kasitles pohiseaduse VI peatukk "Kohtust", kuid selles ei olnud aga sonagi prokuratuurist Eesti kohtususteemis, samas kui sel ajal tegutsesid riikliku suudistajana peale prokuratuuri veel kriminaalpolitsei, mitmesugused kohtuvoimud ( rahukohtunikud , kohtu-uurijad , suudistuskojad kohtukodade juures), administratiivasutused ja ametnikud (metsa-, aktsiisi -, tolliametnikud oma alal).

Kohtuministeeriumi tolgiti saksa keelde "Ministerium fur Justiz", vene keelde "Министерство юстиции" ja inglise keelde "Ministry of Justice". ^[5]

1940 . aastal, parast juunipooret Eesti NSV Rahvakomissaride Noukogu poolt vastu voetud otsuse alusel "Eesti NSV Prokuratuuri moodustamise kohta", likvideeriti Riigikohtu, Kohtukoja ja ringkonnakohtute juures olevad prokuratuurid ning tehti Kohtu Rahvakomissarile ulesandeks ule anda nende prokuratuuride varad ja krediidid Eesti NSV prokurorile . Samal aastal viidi kohtu-uurijad ning Kohtuliku Ekspertiisi Instituut Eesti NSV Prokuratuuri korraldusse ning maakondades moodustati Eesti NSV maa- ja linnaprokuratuurid.

20. juuni 1990. aasta Eesti Vabariigi Valitsuse maarusega nr. 125 tunnistati kehtetuks Eesti NSV Ministrite Noukogu 16. oktoobri 1972.a. maarus nr. 455 "" Eesti NSV Justiitsministeeriumi pohimaaruse" kinnitamise kohta" (ENSV Teataja 1972, nr. 45, art. 498) punkt 1 ja Eesti NSV Ministrite Noukogu 27. martsi 1985.a. maaruse nr. 169 ""Eesti NSV Justiitsministeeriumi pohimaaruses" muudatuste ja taienduste tegemise kohta" (ENSV Teataja 1985, nr. 20, art. 349) punkt 1 ning kinnitati Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi pohimaarus ^[6] Justiitsministeeriumi pohiulesandeks oli Eesti omariikluse taastamise eesmargil valjatootatavate normatiivaktide ettevalmistamise suunamine ja koordineerimine, oigusemoistmiseks vajalike tingimuste tagamine, notariaadi ja teiste tema halduses olevate justiitsasutuste tegevuse korraldamine.