Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool
(ka
EMTA lavakunstikool
) on Eesti pikima ajalooga teatrikool. Kuuludes
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia
alla, kutsutakse lavakunstikooli osakonda mitteametlikult ka
lavakaks
.
1. septembril 2021 astus kooli juhatajana ametisse
Mart Koldits
. Enne teda tootas sellel kohal 2018?2021
Jaak Prints
.
Kuigi ?dramaatilise osakonna“ avamise soovi mainiti juba akadeemia (asutamisaegse nimega Tallinna Korgema Muusikakooli, hilisema konservatooriumi) esimeses pohikirjas 1919. aastal, jouti praktikas
Tallinna Konservatooriumi Riikliku Lavakunstikooli
loomiseni alles 1938. aastal
[1]
.
Tallinna Konservatooriumi
juurde loodud lavakunstikool ei saanud aga jargnenud Noukogude ja Saksa okupatsiooni ning soja oludes kuigi kaua tootada. 1941. aastal lopetas uks lend naitlejaid, nende hulgas
Voldemar Panso
, kelle eestvedamisele ja visadusele Noukogude ajal volgneb paljuski tanu ka tanane lavakunstikool.
1957. aastal alustas Panso eestvedamisel
Toompeal
Toom-Kooli 4
asuva hoone parema tiiva ulakorrusel tood Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateeder. Seal tegutses Voldemar Panso kuni oma surmani 1977. aastal, olles juhendajaks seitsmele esimesele lennule eesti naitlejatele. Lavakunstikooli
7. lennu
legendaarsust on aidanud kultuurilukku talletada seal oppinud
Merle Karusoo
,
Lembit Peterson
,
Anne Paluver
,
Urmas Kibuspuu
,
Peeter Volkonski
,
Aarne Laanemets
,
Sulev Luik
ja teised.
1993. aastal nimetati konservatoorium umber Eesti Muusikaakadeemiaks ja 2005. aastal omakorda Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiaks. 2005. aastast kannab lavakunsti osakond nime Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool, nagu seda tunneme ka praegu.
[2]
[3]