Eduard Wiiralt (kodanikunimega Eduard Viiralt ; 8. marts ( vkj ) / 20. marts 1898 Kalitino mois Volossovo lahedal, Tsarskoje Selo maakond , Peterburi kubermang ? 8. jaanuar 1954 Pariis ) oli Eesti graafik .

Elukaik [ muuda | muuda lahteteksti ]

Eduard Wiiralt sundis Peterburi kubermangus Tsarskoje Selo maakonnas Gubanitso vallas Robidetsi moisas moisateenijate Anton ja Sophie-Elisabeth Wiiralti pojana. Seitsmeaastaselt pandi poiss kohalikku Kalitino algkooli. 1909 . aastal kolis pere Eestisse, kus isa sai tood Varangu moisas Jarvamaal . Kunstniku ja tema vendade Oskari ja Augusti koolitee algas Koerus haridusseltsi koolis, mille juhatajaks oli kriitik ja kirjandusharrastaja Johannes Soster . ^[1] Vanemate soovil, kes lootsid pojast kantseleiametnikku, laks Wiiralt Koeru saksa erakooli .

Parast Esimese maailmasoja puhkemist kolis pere Tallinna ja kunstikalduvustega noormees valis edasioppimiseks Tallinna Kunsttoostuskooli . Andeka opilasena labis ta kaks klassi uhe aastaga ning viidi ule aktiklassi. Kolme aasta jooksul, mis ta kunsttoostuskoolis oppis, oli Wiiralti peamiseks opetajaks Nikolai Triik . 1917. ja 1918. aastal kais Wiiralt kunsttoostuskooli ulesandel Tartus Eesti Rahva Muuseumi kogudes rahvariideid ja etnograafilisi esemeid joonistamas. ^[1] Ta osales kooli opilasalbumi "Noorus" kujundamisel (1918) ja kuulus Eesti Noorte Uhingu "Tungal" juhatusse.

Tallinna Kunsttoostuskooli Wiiralt ei lopetanud, kuna peale tuli Saksa okupatsioon ja revolutsioon . Vabadussoja puhkedes astus Wiiralt 1918. aasta detsembri algul vabatahtlikuna Tallinna Kooliopilaste pataljoni ^[2] . Ta vottis osa Koplis formeeritud opilaspataljoni oppustest ja maarati soomusrongi nr 2 dessantmeeskonda ^[2] . Rindel oli noor kunstnik kuni 1919. aasta martsini, mil kooliopilased toodi tagasi Tallinna ning rakendati valve- ja sisekaitseteenistusse ^[2] .

Wiiralt ja Pallas [ muuda | muuda lahteteksti ]

Kui sugisel 1919 asutati Tartus Kunstiuhingu Pallas kunstikool , palus Wiiralt end ule viia Tartu Kooliopilaste pataljoni . Palve rahuldati ja sama aasta detsembris, ikka veel sodurina, hakkas Wiiralt vabal ajal kunstiopinguid jatkama, kuni kevadel 1920 demobiliseeriti ning vois end taielikult kunstile puhendada. ^[2] Wiiralt asus Anton Starkopfi skulptuuriateljees skulptuuri eriala oppima. Graafikaopetajat tollal koolis veel polnud. Graafikaklass avati koolis alles 1921. aasta oktoobris. ^[2] 1920. aastast tootas noor kunstnik tollal Pallase opetajaskonda mitte kuulunud Jaan Koorti juures opilase-abilisena. Muuseas teostas ta Koorti puuskulptuur- busti "Eesti neiu". ^[2]

Aastatel 1922 ? 1923 jatkas Wiiralt Georg Kindi soovitusel oma skulptuuriopinguid Pallase stipendiaadina Dresdeni Kujutavate Kunstide Akadeemias professor Selmar Werneri meistriklassis. Seal viljeles ta erinevaid sugavtrukitehnikaid, enda jaoks uudsena ka litograafiat . 1923. aasta suve algul loppes stipendium, kuid Wiiralt jai siiski sugiseni Dresdenisse , kus tootas vasegravuuride trukkijana. Seal omandatud praktilised kogemused olid oigupoolest ainuke kool, mille Wiiralt graafika tehnikate alal sai. ^[2] Septembris vottis kunstnik koos Villem Ormissoni , Ado Vabbe ja Rudolf Parisega ette ringreisi Weimarisse ja Meisseni portselanivabrikusse ning soitis siis tagasi Tartusse, et lopetada opingud Pallases. ^[1] 11. ? 18. mail 1924 toimus kooli esimese lennu opilaste naitus. ^[3] Koos Wiiraltiga esinesid maalija Kuno Veeber , skulptor Ferdi Sannamees ja graafik Natalie Mei . ^[3] Wiiraltilt oli naitusel 114 teost: illustratsioone, joonistusi, estampe ja kolm portreeskulptuuri. ^[3] Eksamikomisjon hindas tema valjapaneku vaga heaks ning andis talle lopudiplomi nr 1. ^[3] Kooli lopetamise jarel kutsuti ta Pallase kooli graafiliste tehnikate opetajaks ning sellena tegutses ta kaks semestrit (oppeaasta 1924?1925). ^[2] kasutades aega rohkem tehniliste oskuste lihvimiseks, enda ettevalmistamiseks Pariisi mineku jaoks.

Pariisis [ muuda | muuda lahteteksti ]

1925. aastal maaras vastloodud Eesti Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsus Wiiraltile aastase stipendiumi enesetaiendamiseks Pariisis . Paraku pummeldati soiduraha parast kattesaamist Tallinnas koos sopradega maha. Septembris maarati talle stipendium uuesti tingimusel, et ta viibiks kuus kuud valismaal. 4. novembril algas Tartust soit Berliini ja Kolni kaudu Pariisi poole, kuhu kunstnik saabus 8. novembril 1925. ^[3] Tema esimeseks elukohaks sai Pariisi Eesti saatkonna poolt uuritud korter ning tood leidis ta esialgu Odessast parit skulptori Vladimir Izdebsky ateljees. Aastatel 1925 ? 1939 elas ta Pariisis. Montparnasse'il kujunes 1920. aastate keskpaiku taas omamoodi eesti koloonia nagu enne Esimest maailmasoda. Seal elasid ja oppisid luhemat voi pikemat aega maalijad Kuno Veeber , Adamson-Eric , Kristjan Teder , Aleksander Vardi , Jaan Grunberg , Juhan Muks ja teised. Sukelduti internatsionaalses kunstnikeseltskonnas peaaegu et kohustuslikuks peetavasse boheemlasellu, trotsides rahanappust. Nii ka Wiiralt, kes aga sailitas seejuures imetlusvaarse toovoime. ^[4] Eesti kunstnikest labis Wiiralt Pariisis eriti tihedalt Jaan Grunbergiga , kes elas seal aastail 1926?1933 ning 1937?1939. Ka aastail 1931?1933 Pariisis viibinud skulptor Aleksander Ipsberg ning 1928 ja 1932?1933 seal tootanud Ferdi Sannamees kuulusid Wiiralti lahimate seltsiliste hulka. Isearanis tormilisteks kippusid kujunema koos Sannamehega veedetud ohtud. Isegi nii tormilisteks, et martsis 1933 ilmnes Wiiraltil maksahaigus, mille tagajarjel ta 13. mail kokku varises. Arst keelas kunstnikul surma ahvardusel alkoholi pruukimise ja koikide imestuseks loobus Wiiralt sealtpeale alkoholi tarvitamisest. ^[3] Sama aasta aprillis oli surnud ka Eduard Wiiralti isa Anton, see sundmus kujunes kunstnikule nii vaimseks kui kunstiliseks murdepunktiks.

1926. aasta juunis tegi Wiiralt kolmenadalase reisi Itaaliasse ning parast seda seisis ees raske talv Pariisis. Stipendium oli loppenud, kodumaised honorarid kasinad ja kohapealsed tellimused esialgu veel kasinad. Et leivaraha saada, maalis Wiiralt siidiratikuid ja varvis nukke, mis oli vaeste kunstnike tuupiline sissetulekuallikas Pariisis. Mais 1927 toimus Wiiralti isikunaitus, kus oli eksponeeritud umbes 40 litot , puugravuuri , oforti , monotuupiat ja joonistust . Teosed laksid hasti muugiks, see aitas kaasa tema valimisele Sugissalongi liikmeks samal aastal ning toi talle edaspidi illustratsioonide tellimusi kirjastuselt Editions du Trianon ^[3] . 1928 . aasta aprillis toimus teine isikunaitus Pariisis A.-G. Fabre'i galeriis, kus oli valjas 40?50 teost, peamiselt monotuupiad ja olimaalid . On markimisvaarne, et kunstnik tegi tollal palju monotuupiaid ning koguni maalis; tuli orienteeruda ostjatele ^[3] .

Maroko [ muuda | muuda lahteteksti ]

21. juulist 1938 kuni 17. veebruarini 1939 elas ta Marokos Marrakechis aadressil 61 Rue Ksour.

Kodumaal [ muuda | muuda lahteteksti ]

1939. aasta septembril kolis Wiiralt Eestisse, kus sai kunstniku-konsultandi koha Riigi Trukikojas . Teise maailmasoja ajal elas kunstnik Eestis ^[5] .

Viimased aastad Pariisis [ muuda | muuda lahteteksti ]

1944 . aasta kevadel soitis Wiiralt Viini oma teoste naitust korraldama. Kunstnike Majas korraldatud naituselt osteti mitu teost Austria graafikamuuseumile Albertina. Wiiralt kasutas Viinis voimalust oma teoste trukkimiseks Lauterbachi trukikojas. Tagasi Eestisse ta enam ei tulnud, vaid laks labi Taani Rootsi , kus peatuspaigaks oli esialgu pogenikelaager Kummelnasis . Rootsis viibis Wiiralt umbes aastapaevad, tehes seal koos vahepeal Eestist pogenenud Eduard Olega matka Lapimaale . 1946 . aasta sugisel poordus kunstnik loplikult tagasi Pariisi. Esialgu peatus ta tuttava maalija juures, siis pakkus talle oma korterit Montparnasse 'il eestlane Eduard Klimberg. 1947. aastal sai ta korteri Tahe valjaku (praegu Charles de Gaulle'i valjak) triumfikaare lahedale ning 1951. aastal kolis linnakara eest pogenemiseks Pariisi-lahedasse linnakesse Sceaux'sse, kus asuv maja aadressil Rue Houdan 61 jaigi tema eluasemeks kuni surmani ^[6] . Eduard Wiiralt suri maovahi tagajarjel 55-aastaselt Pariisis Danncourti haiglas Clichy avenuul ning maeti 12. jaanuaril 1954 Pere-Lachaise'i kuulsuste kalmistule .

Parand [ muuda | muuda lahteteksti ]

Kunstniku viimasesse elupaika jaid tema vahesed isiklikud asjad ja gravuurid , joonistused , sket?id ja kavandid ning graafikaplaadid. Lisaks arhiiv kunstniku paevikute, kirjavahetuse, fotode, dokumentide, raamatute ja naitusekataloogidega. Parandi saatus otsustati saadik Karl Robert Pusta eestvottel. Lootes Eesti tulevasele taasiseseisvumisele, otsustati see sailitada Stockholmis Eesti Komitee haldamisel. Tartu Ulikooli endise kunstiajaloo professori ja Stockholmi Ulikooli toonase kunstiajaloo professori Sten Karlingu abil toimetati Wiiralti parand Stockholmi, kus seda esialgu hoiti Kunstiakadeemia ruumides Fredsgatanil. 1987. aastal onnestus see deponeerida Rootsi Riigiarhiivi Mariabergetil. Molemas kohas oli uurijatel voimalik tutvuda maalija Juhan Nommiku poolt asjatundlikult sustematiseeritud koguga ja laenutada teoseid naitustele. 2005 . aasta aprillis andis Eesti Komitee Stockholmis olulisima osa Eduard Wiiralti parandist ule Eesti Kunstimuuseumile ^[7] .

Looming [ muuda | muuda lahteteksti ]

Eduard Wiiralti loomeparand on vaga suur, ainuuksi Eesti Kunstimuuseumi graafikakogusse kuulub ligi 3300 teost. Suur osa sellest joudis muuseumi tanu kollektsionaar Alfred Roudele , kes kogus Wiiralti teostest mitte ainult loplikult viimistletud estampe , vaid ka etuude ja visandeid .

Aastast 1916 parinevad Wiiralti esimesed puu- ja linoolloiked ning 1917 . aastast esimesed ofordikatsetused . Kuna Eestis ei olnud tollal veel ofordipresse, kais ta plaadilt aratombeid tegemas uhe Nomme kivitrukkali juures. Kivitrukipressiga ofordi trukkimine oli vaevarikas protsess, mis pani aluse Wiiralti kui graafiliste tehnikate "alkeemiku" karjaarile. ^[1]

Oma esimesel naitusel osales noor kunstnik Vabadussoja ajal, 1919. aasta suvel, kui Tallinnas korraldati Eesti kunsti ulevaatenaitus ^[8] . Wiiralt kujundas ka naituse kataloogi. Stiliseerivas laadis linoolloikes kaaneillustratsioon kujutas muinaslinnust valjakasvavat avali katega naisfiguuri paikese ja tahistaeva foonil. Voimalik, et autor oli touke saanud kirjandusuhingu Siuru embleemist ^[9] . 1920. aasta detsembris toimunud Pallase IV ulevaatenaitusel oli valjas tema skulptuur "Vanamehe pea", mida kiideti kui vaga huvitavat ja karakteristlikku teost. ^[2] Pool aastat hiljem toimunud Pallase naitusel esines ta juba graafikuna ning tema ofordid , linoolloiked ja joonistused said kiitva hinnangu.

Wiiralti tuntuimate teoste hulka kuuluvad mitmed virtuooslikud ja valjendusrikkad loomagravuurid. Koduloomade kujutamist alustas kunstnik juba kodukohas Varangul ja Lammaskulas, joonistades nii kassi kui hobuseid. Stipendiaadina Dresdenis oppides avastas ta kohalikus loomaaias enda jaoks eksootilised loomad, nagu lovid, tiigrid ning joehobud. Opilaspolvest peale armastas ta joonistada inimesi, portreteerida oma lahedasi, koolikaaslasi, tuupe turgudel ja tanavatel. Wiiralti lemmik?anriks oli kahtlemata "fantastilised portreed" ? sageli grotesksed uldistused monest inimtuubist voi inimlikust joonest. Dresdeni-perioodil muutus Wiiralti graafika suurejoonelisemaks, stiililt joulisemaks ja kindlapiirilisemaks. Ta sattus verismi mojuorbiiti, mille kiindumus groteski ja detailinaturalismi nakatas teda seda enam, et need jooned olid juba ilmnenud tema loomingus. Kohati sarnanevad Wiiralti Dresdeni-lehed vaga Otto Dixi omadega, kelle teoseid imetlesid tollal teisedki noored pallaslased. ^[4]

Jargneval perioodil oli ta viljakas eelkoige raamatugraafikas. Aastatel 1923?1925 illustreeris Wiiralt Juhan Jaigi "Vorumaa jutud", 1925 Jakob Korvi "Muinasjutud", 1924 ?1925 Eduard Tennmanni usuopetuse lugemikud , 1926 koguteose "Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur" ja 1928 Aleksandr Pu?kini " Gabrieliidid ", Marie Underi "Room uhest ilusast paevast". Voimeka graafikuna tootas ta puuloikes ( korg - ja sugavtrukis ), ofordis, akvatintas (ka korgtrukis), litograafias ja monotuupias .

1925. aasta sugisel, olles saanud Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse uheaastase stipendiumi, soitis Wiiralt enesetaiendamiseks Pariisi. Wiiralti esimese Pariisi-perioodi ja kogu noorusaegse loomingu tippteosed on "Porgu" ( 1930 ? 1932 , ofort, vasegravuur ), "Kabaree" ( 1931 , ofort, vasegravuur), "Jutlustaja" ( 1932 , lito ) ja realistlikumad "Neegripead" ( 1933 , kuivnoel ), "Claude" ( 1936 , puugravuur) ning "Lamav tiiger" ( 1937 , pehmelakk ).

1931. aastast 1933. aasta kevadeni suhtles Wiiralt tihedalt Strasbourgi tuntud kunstniku ja kunstikollektsionaari, muusiku ja luuletaja Nelly Stulziga, kellest tehtud portreed ja moned aktijoonistused annavad alust arvata, et Wiiraltil olid temaga lahedased suhted. Nelly Stulz (1892?1969) korraldas Wiiralti teoste muuki Strasbourgis ning 1932. aasta mais ka tema isikunaituse sealses galeriis "La Librairie de la Mesange" ^[3] . 1931. aasta suve veetis Wiiralt Strasbourgis, kus teda kulastas kunstnik Jaan Grunberg. Koos kaidi Vogeesides ja Colmaris , kus neile jattis sugava mulje Matthias Grunewaldi Isenheimi altar Unterlindeni muuseumis ^[3] . Sel, 1931. aasta suvel Strasbourgis loi Wiiralt uhe oma tuntumatest teostest ? "Kabaree", kuivnoelagravuuri "Lamav akt" (modelliks Nelly Stulz), monotuupiad "Lamav akt" ja "Istuv naine". Voimalik, et Strasbourgi katedraalist sai ta inspiratsiooni gravuuri "Maalija" loomiseks. Nelly Stulzi venna, doktor Edgar Stulzi tellimusel tegi ta pildi puha Vincent de Paulist, mis andis touke terve puhakuid kujutava joonistussarja sunniks (1931?1932), sel on omakorda seos litoga "Jutlustaja" (1932) ^[3] .

Kuigi kunstnik enne Teist maailmasoda kordagi kodumaad ei kulastanud, osales ta eesti kunsti ulevaatenaitustel Riias , Helsingis , Berliinis , Moskvas , Kaunases ja 1933 . aastal Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse poolt korraldatud graafikanaitusel Prahas . ^[8] Isikunaitused toimusid Pariisis (1927, 1928, 1931), Philadelphias (1928), Strasbourgis (1931) ja Amsterdamis (1935). ^[8] Kodumaise publiku jaoks korraldas kollektsionaar Alfred Roude 1936. aastal naituse Tallinnas ja Tartus, kus oli valja pandud ligi 350 Wiiralti aastatel 1915?1936 valminud teosed, mis andis esmakordselt kaasmaalastele ulevaate Wiiralti mitmepalgelisest loomingust ning tema kunstilisest arengust. ^[8] 1937. aasta lopul Viinis Kunstlerhausis toimunud 57. Kunsti Aastanaitusest vottis Wiiralt osa ainsa valismaalasena. ^[10] Wiiralt palvis kuldmedali ning valja pandud 21 teosest muudi 13. ^[8] Prantsusmaal viibides tegi Wiiralt kaastood ka mitmele prantsuse ajakirjale ning illustreeris kaks raamatut. ^[8]

Reisil Marokosse 1938. aastal loi Wiiralt toid, mis tabasid sugavamalt subjekti olemust, naiteks "Noor araabia poiss" (1940) ja "Berberi tudruk kaameliga" (1940). ^[5]

1939 . aasta sugisel, parast Teise maailmasoja puhkemist, naasis Eduard Wiiralt Eestisse, kus loi sellised teosed nagu "Eesti neiu" ( 1942 , pehmelakk, varviline akvatinta), "Viljandi maastik" ja "Virve" (molemad 1943 , kuivnoel), "Monika" (1942, metsotinto ) ja "Kaameli pea" (1939, puuloige).

1939. aastal jattis ta osa oma trukiplaatidest jatnud trukimeister Taneuri katte, kelle lese kaest ta need parast soda taas katte sai ning kohe uusi tommiseid tegema asus. 1947. hakkas ta osa oma plaatidest vastupidavuse suurendamiseks galvaniseerima , kuna valiseestlaste seas oli noudlus tema teoste jarele vaga suur. Aastail 1946?1953 sundis Wiiraltil keskmiselt neli gravuuri aastas, umbertootlusi ja monotuupiaid arvestamata. Juba 1930. aastatest alates oli kunstnik puhendanud toole uha rohkem aega, mis oli osaliselt tingitud terviseprobleemidest, osalt vasimusest ja tudimusest. Nende aastate toelised parlid on "Catherine Boullaire'i portree" (1948, kuivnoel), "Rahutus" (1950?1952, pehmelakk), "Sebra" (1953, pehmelakk). Prantsuse riik ostis 1949. aasta Sugissalongist rahvusraamatukogu jaoks 1939. aasta puugravuuri "Kaameli pea" ^[6] .

Malestuse jaadvustamine [ muuda | muuda lahteteksti ]

Mark Soosaar on teinud Eduard Wiiraltist filmi "Maised ihad" (1973?1977) ning Rein Raamat filmi "Porgu" (1983).

29. novembril 1996 avati Eesti Rahvusraamatukogus Eduard Wiiralti galerii , kus on alaliselt valja pandud suure eesti graafiku teosed.

1997 . aastal asutasid valiseesti kunstikogujad Harry Mannil ja Henry Radevall koostoos Tallinna linnavalitsuse ja Eesti Kunstimuuseumiga Wiiralti 100. sunniaastapaeva puhul Eduard Wiiralti kunstiauhinna graafikule, kes osaleb Wiiralti sunniaastapaeval Rahvusraamatukogus toimuval nuudisgraafika naitusel ning jargib oma loomingus ?urii hinnangul koige paremini eesti graafika traditsioone.

Kunstniku 100. sunniaastapaevaks 1998. aastal valmis Mai Levini 350-lehekuljeline, 200 reproduktsiooniga albumiformaadis ja kalingurkoites pohjalik monograafia Eduard Wiiraltist, milles on kokkuvote prantsuse , inglise , saksa ja vene keeles .

2004 . aastast annab Kultuuriministeerium igal aastal valja Eduard Wiiralti nimelist stipendiumi . Kunstitudengile voi noorele kunstnikule valismaal enesetaiendamiseks antava stipendiumi suurus on 3000 eurot. Esialgu anti stipendiumi valja kunstiakadeemia aastapaeval, hiljem on seda tehtud kalendriaasta jooksul.

2010 . aasta novembris avati Marokos Marrakechi vanalinnas Eduard Wiiralti kunagises elukohas malestustahvel, millele on kirjutatud tekst nii eesti, prantsuse kui ka araabia keeles. ^[5]

Tartus Ihaste linnaosas asub Eduard Wiiralti tanav .

Vaata ka [ muuda | muuda lahteteksti ]

• Viiralti tamm
• Viljandi maastik
• Eduard Wiiralti galerii
• ISBN 9789949413539

Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]

Valislingid [ muuda | muuda lahteteksti ]

• Eduard Wiiralti looming EKM Digikogus
• Wiiralti teosed oksjonitel
• Eduard Wiiralti e-Galerii (250 tood, paljud lingid on vigased)
• Mai Levin . Absint ja neiud: varviline Wiiralt Parnus Postimees, 29. detsember 2008
• Wiiralti varane ofort ja proosatekst "Meri" Tallinna Kunsttoostuskooli opilasalbumis (Rahvusraamatukogu digiarhiiv)
• Eduard Wiiralt Eesti biograafilises andmebaasis ISIK