Dominiiklased
ehk
dominikaanid
(ametlik nimi
Jutlustajate Vendade Ordu
,
ladina keeles
Ordo Fratrum Praedicatorum
, luhend
OP
) on
religioosne ordu
katoliku kirikus
, mille meesharu asutas
1215
Hispaania aadlik
Dominicus
.
Paavst
Honorius III
kinnitas
ordu
reeglid
1216
.
Dominiiklaste praegune ordumeister alates
2010
. aastast on
Bruno Cadore
. Eelmine ordumeister oli
Carlos Azpiroz Costa
.
Dominiiklased kandsid valget ruud, mille peal kanti musta mantlit ja neid nimetati mustadeks vendadeks. Ordu eesmargiks sai jutluste ja opetuse abil katoliku usu tugevdamine. Dominikaani mungad olid haritud inimesed. Nad tundsid hasti puhakirja ja oskasid vaidlustes osavalt katoliku usu todesid pohjendada. Mitmest ordu liikmetest sai tuntud opetlased.
Frantsisklased
ja dominiiklased tegutsesid ka Eestis. Tallinnas on osaliselt sailinud Dominiiklaste Katariina kloostri hoone (Tallinna
Puha Katariina klooster
).
Igas dominiiklaste kloostris olid
prior
ehk kloostriulem,
prokuraator
ehk majandusjuhataja, abipriorid, lektorid ehk opetajad,
noviitsid
ehk mungakandidaadid,
konversid
ehk
ilmikvendadest
abilised. Dominiiklaste ordureegli jargi oli
konvendi
rajamiseks minimaalselt vaja 12 munka.
Dominiiklased saabusid Tallinna
1229
. aastal, dominiiklaste tapset saabumise aega kinnitavat
urikut
pole sailinud, kuid usaldusvaarse allikana on kasutatud taani krooniku
Isacus Pontuse
(ka Pontanus) kroonikat, milles ta margib, et
Taani kuningas
Waldemar II
saatis Taanist paavsti legaadi
Modena Wilhelmi
nouandel dominiiklaste ordu
1221
. aastast alates Taanis tegutsevaid munki ka Tallinna. Olulist rolli mangis ka Tallinna
Taani kuninga asehalduriks
? riigihoidjaks (aastatel
1222
?
1233
) maaratud endine
Ribe
piiskop
Tuve
, kes asudes
Tallinna linnuses
juhtiski
misjonitegevust
Eestis.
Esimene dominiiklaste puitkirik ehitati arvatavasti tanase
Tallinna toomkiriku
kohale
Toompeale
, kuid
1233
. aastal toimunud
Moogavendade ordu
ja
Aina Balduini
vahel tekkinud konfliktis tapeti kirikusse pogenenud
vasallid
ning ka piiskopile ega vaimulikele ei halastatud.
Toompeal
algselt sisse seadnud dominiiklaste elupaik havitati taanlaste ja Moogavendade ordu omavahelise konflikti kaigus.
[1]
.
1246
. aastal saadeti Taanist Ribest Ribe provintsiaalkapiitli korraldusel Taani ja Rootsi kloostreist uksteist munka prior Danieli, (kes oli ellu jaanud
1233
. aastal) (Visbyst) juhtimisel Tallinna. Kuna Toompeal asuv kirik oli
1240
. aastal muudetud
Toomkirikuks
, valiti kloostri uueks asukohaks suhteliselt korge ja korraliku aluspinnaga paik linna idapoolse kulje alla, kus nad
Tallinna Suure linnuse
"kaitsekraavi korvale vaikesest linnusest pohja poole ehitasid kiriku ning teised kloostrihooned”
[2]
. Tallinna kloostri rajamise initsiaator oli paavsti
legaat
Modena Wilhelm
, keda toetas
Taani kuningas
Valdemar II
.
Esimene
prior
ehk kloostriulem
1246
. aastal asutatud
Tallinna all-linna
dominiiklaste
Puha Katariina kloostris
oli dominikaani munk Daniel, kes tuli Tallinna
Visby
linnast
Gotlandi
saarelt. Keskajal olid dominiiklastel kloostrid Tallinnas,
Tartus
ja
Narvas
.