Canterbury Anselm ehk Anselm Canterburyst (umbes 1033 ? 21. aprill 1109 ) oli Itaalia paritolu filosoof , teoloog ja kirikuisa, kes tegutses aastatel 1093 ? 1109 Canterbury peapiiskopina .

Anselm on tuntud eelkoige oma ontoloogilise argumendi poolest Jumala olemasolu toestuseks.

Elulugu [ muuda | muuda lahteteksti ]

Lapsepolv ja noorpolv [ muuda | muuda lahteteksti ]

Anselm sundis Aosta linnas tollases Burgundia kuningriigis praeguse Pohja-Itaalia aladel jouka aadliku peres. Tema karm ja vagivaldne isa Gundulf oli sunni poolest langobard , kuid religioosse suuna sai Anselm pigem oma voorusliku ema Ermenbergi kaest ^[1] . Nooruses avaldas Anselm soovi minna kloostrisse, aga teda ei voetud vastu, kuna saadi teada, et tal puudub selleks isa nousolek ^[2] . Parast ema surma muutus kooselu isaga talumatuks.

Beci klooster [ muuda | muuda lahteteksti ]

Anselm lahkus kodust 1059 . aastal ja randas mooda Burgundiat ja ule Alpide Prantsusmaale . Juba opingute ajal kohalikus benediktiinikloostris ja eraopetajate kae all oli Anselm tutvunud uhe tolle aja kuulsaima opetlase Pavia Lanfranci toode ja opetustega. Huvitatuna oma kaasmaalase, kes oli alates 1046 . aastast Beci benediktiinikloostri prior , tuntusest, joudis Anselm Normandiasse praegusel Pohja-Prantsusmaal. Parast aastat Avranchesis astus Anselm 27-aastaselt noviitsina Beci kloostrisse. Anselm oppis Lanfranci juhendamise all mitu aastat, kuid pidas aeg-ajalt nou sealt lahkuda. Hiljem on ta tunnistanud, et tundis, et Lanfranci suuruse korval ei ole tema jaoks ruumi.

1062 . aastal vottis Lanfranc hertsog William II palvel vastu vastavatud Caeni kloostri abti ametikoha. Kuna Anselm oli tol ajal Becis suure au sees, nimetati ta 1063 . aastal prioriks ^[3] . Priorina sai Anselm suureparaselt hakkama tanu oma laialdastele teadmistele inimese kohta ja suurele soovile inimeste hingelist heaolu parandada. Seda eriti noorte juures, kelle suhtes proovis ta liigsetest piirangutest hoiduda. Abtiga tema liigsest rangusest raakides toi ta valja analoogia puuga, mida pugatakse igalt poolt nii, et tal pole voimalik kuhugi kasvada, ja puu vaikselt karbub ^[3] . Nendel aastatel kirjutas Anselm oma esimesed filosoofilised tood "Monologium" ja "Proslogium", mille ta saatis esmalt tunnustuse saamiseks Lanfrancile ja palus tal kasikirjad tulle heita, kui ta nendega rahul ei peaks olema ^[3] .

Prioriametit pidas Anselm kuni 1078 . aastani, mil suri Beci kloostri asutaja ja esimene abt Herluin ja Anselmist sai tema jareltulija ^[3] . Herluinist jai klooster suhteliselt viletsasse seisu. Anselmi ajal hakkas Beci rahaline seisukord annetuste ja kloostrisse asunud inimeste vara arvel kosuma. Kloostri kasvavale joukusele ja mainele lisandusid parast normannide vallutusretki ka suured alad Inglismaal . Anselmi kohus abtina oli neid alasid aeg-ajalt kulastada, kus ta voitis tanu malbele loomule ja eeskujulikule kaitumisele inglise rahva poolehoiu. Samuti kulastas ta Lanfranci Canterburys, kus ta suurte austusavaldustega vastu voeti. Teda hakati nagema Lanfranci jarglasena Canterbury peapiiskopi ametikohal ^[3] .

Canterbury peapiiskop ja William II [ muuda | muuda lahteteksti ]

Parast Lanfranci surma 1089 . aastal vottis kuningas William II piiskopivoimu, keeldudes maaramast uut jarglast. 1092 . aastal tuli Anselm Chesteri krahvi Hugo d'Avranchesi kutsel Inglismaale ja jai sinna peaaegu neljaks kuuks. Krahv jai jargmisel aastal akitselt haigeks ja kutsus Anselmi uuesti Inglismaale, kust William teda enam lahkuda ei lubanud. Andes vaga vastumeelselt jarele ulikute ja kirikutegelaste survele, nimetas William Anselmi peapiiskopikohale. Parast pikki vaidlusi noustus Anselm koha vastu votma. Kui Anselm oli oma kohustused Normandias taitnud, puhitseti ta 1093 . aastal Canterbury peapiiskopiks ^[3] . Ametisseastumise tingimusena noudis Anselm, et William taastaks ametikoha omandi, votaks kuulda tema spirituaalset nou ja tunnistaks paavstina Urbanus II Clemens III asemel. Noudmised taideti ainult osaliselt ja viimane noue viis Anselmi kuningaga tosisesse vastuollu ^[3] .

Kiriku eeskiri nagi ette, et korgeid vaimulikke ei saa puhitseda ilma ametipaela ( pallium ) paavsti kaest vastu votmiseta. Kuningas William aga ei lubanud Anselmil Rooma minna. Ta ei olnud Urbanust paavstina tunnistanud ja oli sailitanud oiguse takistada paavstil ilma tema loata oma alama tunnistamist ^[3] .

Asja arutamiseks kutsuti kokku kirikutegelastest ja ulikutest koosnenud noukogu, mis soovitas Anselmil kuningale jarele anda. Anselm jai aga endale kindlaks ja arutamine lukati edasi. Samal ajal saatis William Rooma saadikud, kes tunnistasid Urbanust paavstina ja leppisid kokku, et paavst saadab kuningale legaadi koos peapiiskopi ametipaelaga. Salamisi lootis William, et Rockinghamis peetaval noukogul valitaks Anselmi asemel piiskopiks keegi teine, kuid Anselmi populaarsus sundis kuningat tema tingimustega osaliselt leppima. Anselm sai ametipaela 10. juunil 1095 Canterbury katedraali altarile jaetuna, mitte kuninga kaest ^[3] .

Moni aasta hiljem tekkisid Anselmil Williamiga uued tulid. Anselmil onnestus labi suurte raskuste ja korduvate palvete saada kuninga vastumeelne nousolek Rooma paavsti nou kuulama minekuks. Oktoobris 1097 asus Anselm Rooma poole teele ja William haaras uuesti piiskopivoimu, hoides seda oma surmani. Urbanus vottis Anselmi suurte austusavaldustega vastu, kuid paavst ei soovinud Anselmi ja kuninga vahelisse tulli sekkuda ^[3] .

Roomast lahkunud, veetis ta oma endise opilase St. Salvadori kloostri abti Johni kutsel monda aega Schiavi kulas, kus ta lopetas uurimuse lunastuse teemal ? "Cur Deus homo" ^[3] . Sel ajal kulastas Anselm ka Capua linna piiramist, kuhu saabus peatselt parast teda ka paavst. Anselmile sai sodurite hulgas osaks suur imetlus. Isegi krahv Rogeri saratseenidest sojamehed Sitsiiliast tostsid ta suure au sisse. Paljud neist oleksid ka end ristida lasknud, kui see poleks nende kaskija tahte vastu olnud ^[3] . Hiljem kutsus paavst Anselmi oktoobrikuus Baris toimuvale suurele noukogule, kus Anselm kaitses Puha Vaimu protsessiooni doktriini Kreeka kiriku esindajate vastu. Anselm elas suure osa eksiilist Lyonis ning tegeles seal aktiivse kirikutooga, kuna William ei lubanud isegi ekskommunikatsiooni ahvardusel Anselmi Inglismaale tagasi ^[3] .

Investituurituli ja Henry I [ muuda | muuda lahteteksti ]

Kuningas William tapeti aastal 1100 . Tema jareltulija Henry I palus Anselmilt vabandust, et oli lasknud end kroonida Londoni piiskopil Maurice'il, ning kutsus Anselmi Inglismaale tagasi. Peagi tekkisid aga vastuolud, kuna kuningas tuletas meelde "tava", et Anselm pidi temalt isiklikult saama investituuri peapiiskopi ametile. Samas keelas paavsti reegel igasuguse investituuri vastuvotmise ^[3] . Henry keeldus oma eelkaijate oigusest loobumast ja saatis mitu saadikut paavst Paschalis II juurde, kuid paavst kinnitas koigil kordadel oma reeglit. Henry jai endale kindlaks, ning 1103 . aastal laks Anselm ise koos kuninga saatkonnaga Rooma, kus paavst otsustas taas paavstireegli kasuks ja maaras kirikust valjaheitmise koigile, kes seda rikkunud olid, valja arvatud Henryle ^[3] .

Kuna Anselmil lubati Inglismaale naasta ainult kuninga tingimustel, jai ta Lyoni paavsti otsust ootama. 1105 . aastal ekskommunitseeris paavst Henry. Sellele jargnenud kokkuleppel voimaldati Anselmil Inglismaale naasta ja tuhistada koigi ebaseaduslikult ametisse maaratud kirikutegelaste ekskommunikatsioon ^[3] .

1107 . aastaks lopetati kaua kestnud investituurituli Londoni konkordaadiga . Kuningas Henry taganes oma oigustest ennistada ametisse piiskoppe ja abte, kuid jattis endale oiguse nouda neilt huvitist kirikule kuuluva sekulaarse omandi eest. Elu viimased kaks aastat veetis Anselm peapiiskopi kohuseid taites. Anselm suri 21. aprillil 1109 ^[3] .

Teosed [ muuda | muuda lahteteksti ]

Anselmi on peetud esimeseks opetlasest filosoofiks kristlikus teoloogias, tema eelkaijat Scotus Eriugenat peetakse rohkem spekulatiivseks ja mustilisema poole kalduvaks. Anselmi teoseid iseloomustab moistuse ja ilmutuse vahelise seose loomine ning ratsionaalse usususteemi valjatootamine ^[4] . Anselm puudis kristlikku teadvust moista labi moistuse ning tootada valja kristliku usuga seotud moistetavaid todesid. Anselmi vaitel on arusaamise eelduseks kristlik teadvus ning parast usu leidmist tuleb uskumusi puuda moistuslikult seletada ^[4] . Anselmi vaadete pohialused sisalduvad traktaadis "De Veritate" ("Toest"). Seal kinnitab ta absoluutse toe, milles kogu muu tode sisaldub, olemasolu, milleks on Jumal. Jumal on koigi asjade ja motete vundamendiks. Jumalast saab Anselmi teooria pohiline osa, mistottu on tarvis tema olemasolu moistuslikult toestada ^[4] .

Anselm on teostes "Monologium" ja "Proslogium" kirja pannud mitmeid filosoofilisi toestusi. Esimeses toestuses toetub ta realismi alustele, mis on moningal maaral sarnased Augustinuse kasutatutega ^[4] . Anselm vaidab, et asju saab nimetada "heaks" mitut moodi ja mitmes maaras. See oleks voimatu, kui ei oleks olemas mingit absoluutset headust, mille kaudu headust moota. Sama kasitlus holmab ka naiteks omadusi "suur" (great) ja "oiglane" (just). Seda arutluskaiku kasutades vaidab Anselm, et olemasolu oleks voimatu, kui ei oleks mingit olendit, millest see alguse saab. See absoluutne Olend, see headus, oiglus ja suurus on Jumal. Anselm ise ei ole selle mottekaiguga siiski vaga rahul, kuna see pohineb a posterior i argumendil ja on seega induktiivne ^[4] .

Ontoloogiline argument [ muuda | muuda lahteteksti ]

Raamatus "Proslogium" sisaldub tema tuntuim jumalatoestus ? ontoloogiline argument. Anselmi ontoloogiline argument pohineb "suurima moeldava olendi" kontseptsioonil. Argument ise kolas nii:

" Inimene on suuteline kujutlema suurimat moeldavat olendit. Suurim moeldav olend eksisteerib ideena inimese peas. Reaalne eksistents on suurema vaartusega kui eksistents ainult ideena. Jarelikult saame me kujutleda olendit, kes on suurem kui suurim moeldav olend. Olendit, kes eksisteerib ka reaalselt. Aga ei saa olla olemas suuremat olendit kui suurim kujutletav olend. Jarelikult eksisteerib suurim kujutletav olend ka reaalsuses ^[5] ."

Anselm arvab, et moned inimesed ei moista Jumala olemasolu, kuna nad ei ole Jumala moiste tahendusest aru saanud. Kui moista Jumalat, kui suurimat kujutletavat olendit, ei ole voimalik tema olemasolu eitada ^[5] .

Ontoloogiline argument avaldati esimest korda 1070. aastatel. Sellest ajast on olnud see paljude diskussioonide teemaks, seda on kritiseerinud juba avaldamise ajal munk Gaunilo oma teoses "Liber pro Insipiente" ^[5] . Argumendi pohiliseks kitsaskohaks on eeldus, et olemasolu on moodetav vaartus. Gaunilo kriitikat on korranud ja arendanud mitmed hilisemad filosoofid, naiteks Aquino Thomas ja Immanuel Kant . Anselm on hiljem esitanud veel mitmeid argumente Jumala toestuseks kosmoloogilistelt ja teleoloogilistelt alustelt ^[5] .

Oma muudes teostes puudis Anselm luua moistuslikke pohjendusi kristlikele loomise ja kolmainsuse doktriinidele. Esmalt arutles ta kolmainsuse ule, vaites, et inimesed ei ole voimelised Jumalat tajuma muud moodi kui analoogia kaudu. Analoogiana kasutas ta inimese eneseteadvust ^[5] . Teadvuse, malu ja teadvuse kummaline kahetine loomus viitavad Isa ja Poja suhetele. Nende kahe (malu ja teadvuse) uhine armastus, mis tuleneb nende omavahelistest suhetest, sumboliseerib Puha Vaimu. Muid teoloogilisi doktriine parispatust ja vabast tahtest on Anselm arendanud "Monologiumis" ja muudes uurimustes ^[5] .

"Cur Deus Homo" [ muuda | muuda lahteteksti ]

Teoses "Cur Deus Homo" selgitab Anselm moistuslikku vajadust kristliku lunastuse jarele. Tema filosoofia pohineb kolmel positsioonil:

• Lepitus on vajalik Jumala au ja oigluse tottu.
• Seda lepitust on voimalik anda ainult labi Jumal-inimese Jeesuse isiku labi.
• Selline lepitus on taieliselt antav labi Jumal-inimese vabatahtliku surma ^[6] .

Anselm seletab oma mottekaigu lahti, alustades vaitega, et koik inimese teod on Jumala auks. Kui eksisteerib patt , siis see riivab Jumala au. Inimesel endal ei ole voimalik Jumalat lepitada, kuid seda Jumal nouab. Kuna Jumal on lopmatu, siis peab igasugune tema au riivamine samuti olema lopmatu. Seetottu peab ka lepitus olema lopmatu ehk kaaluma ules koik, mis pole Jumal ^[6] . Kuna inimene ei ole lopmatu, saab selliseid lepitusi pakkuda ainult Jumal ise, ning kuna lepitust vajab inimene, siis tuleb lepitust pakkuda inimese kujul. Anselm jareldab, et lepitust on voimalik saada ainult labi patuta Jumal-inimese Jeesuse . Kuna tema on patuta, on tema passioon vabatahtlik, ning seega tema ohvri vaartus lopmatu. Seega on Jumala oiglus jalule seatud ja tema arm inimesele taastatud ^[6] .

Sel teoorial on olnud kristlike kirikute doktriinis suur mojuvoim, pannes aluse roomakatoliku kiriku kontseptsioonile tegude vaartusest ja evangeelsele doktriinile asenduskaristusest, mille arendas valja John Calvin . Anselm erines eelnenud filosoofidest oma rohuasetuse tottu eelkoige Jumala headusele ja oiglusele, mitte Jumala ja Saatana konkurentsile ^[7] .

Tunnustus [ muuda | muuda lahteteksti ]

Anselm kuulutati Rooma-katoliku kirikus puhakuks 1494 . aastal paavst Aleksander VI poolt. Anselmi sunniaastapaeva 21. aprilli tahistatakse roomakatoliku, anglikaani ja luteri kirikutes kui Puha Anselmi paeva. Anselm kuulutati Kiriku Opetajaks 1720 . aastal paavst Clemens XI poolt. Keskajal ei leidnud Anselmi teosed hilisemaga vorreldavat tunnustust, kuna tema tood ei olnud nonda rafineeritud ja seotud kui Aquino Thomase voi Eriugena teosed ^[4] .

Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]

Kirjandus [ muuda | muuda lahteteksti ]

• Rule, Martin. The life and times of St. Anselm, archbishop of Canterbury and primate of the Britains (Volume 1), London, 1883
• Church, R. W. Saint Anselm, London, 1879
• Hasse, F. R. Life of Anselm, archbishop of Canterbury (translated from german by rev. William Turner M.A.), London, 1850
• Encyclopedia Britannica 11th edition vol.2, 1911
• St. Anselm, Proslogium; Monologium; An appendix in behalf of the Fool by Gaunilon; and Cur Deus Homo (translated from latin by Sidney Norton Deane, B.A.), Chicago, 1910
• St. Anselm, Cur Deus Homo, London
• Welch, A. C. Anselm and His Work, Edinburgh, 1901