Blaise Pascal
(
19. juuni
1623
Clermont-Ferrand
,
Auvergne
'i provints,
Prantsusmaa
–
19. august
1662
Pariis
) oli prantsuse
matemaatik
,
fuusik
ja
filosoof
.
Blaise Pascal sundis Clermontis, kus tema isa
Etienne Pascal
pidas Auvergne'i maksuringkonna valitava kuningliku nouniku ametit. Ema Antoinette Begon suri, kui Blaise oli kolmeaastane, vanem ode Gilberte kuuene ja noorem ode Jacqueline monekuune.
Etienne Pascal uuesti ei abiellunud.
1631
kolis perekond Pariisi, muuhulgas selleks, et lastele korralikku haridust anda. Haridus oli kodune ja Blaise'i puhul suunatud esialgu keeltele. Igasugune matemaatika pidi ootama. Poiss naitas ules erakordset andekust, kuid tema tervis oli kullaltki nork. Isa pidas vajalikuks raamatukappi lukus hoida, et Blaise ennast lugemisega liialt ei kurnaks.
Juba 10-aastaselt pani Pascal kirja "Traktaadi helidest", sest taiskasvanute vastused teda ei rahuldanud, ja ta pidas vajalikuks nahtust iseseisvalt uurida.
Kui Pascal 12-aastaselt raamatute abita
geomeetriaalaseid
saavutusi ules naitas (joudes vaidetavalt iseseisvalt
Eukleidese
32. teoreemini, mille kohaselt kolmnurga nurkade summa vordub kahe
taisnurgaga
), andis isa, kes ka ise matemaatikaga tegeles, talle lugemiseks Eukleidese "
Elemendid
". Blaise luges selle labi raskusteta, Eukleidese arutlusi isegi taiendades.
14. eluaastast hakkas Blaise Pascal koos isaga osalema
Marin Mersenne
'i kogunemistel, millest votsid osa mitmed prantsuse geomeetrid (Roberval, Mydorge,
Desargues
) ja millest hiljem kasvas valja
Prantsuse Teaduste Akadeemia
.
16-aastaselt pani Pascal Desargues'ist lahtudes kirja 53-realise too "Essee koonusloikelistest tasapindadest", toestades
Pascali teoreemina
tuntuks saanud vaite, mis on
projektiivse geomeetria
uks pohiteoreem. See saavutus tegi Pascali teadlaste hulgas tuntuks.
1639
. aastal sundis
kardinal Richelieu
rantjeede
vastuhakus osalenud Pascali isa armuandmise jarel
Roueni
generaliteedi intendandi korgele ametikohale. Asja oli generaliteedis veriselt maha surutud vaeste ulestous, Roueni tulud ja varad olid konfiskeeritud, linnale oli maaratud lisaks veel miljoniliivrine kontributsioon. Blaise Pascalil oli olnud kavas kirjutada uurimus matemaatikast, kuid isa vajas abi pikkade arvutulpade kokkuloomisel. Blaise otsis abi arvutuste automatiseerimisest ja leiutas
1642
esimese mehaanilise arvutusmasina, millele kulutas viis aastat (
1640
–
1645
).
Blaise Pascali monument
Pariisis
1646
. aastal hakkas Pascal tegelema vaakumieksperimentidega ja pani jargnevate aastate tooga aluse
hudrostaatikale
. Tuhjust uurides sattus ta vastuollu keskaegse dogmaga looduse tuhjusekartusest ja pahandas sellega
jesuiite
. Umbes samal ajal omandas Pascal
jansenistlikud
vaated.
Arstide soovitusi jargides puudis Pascal 1647. aasta paiku viletsa tervise huvides uurimistoodes vahet pidada ning harrastada Pariisis "eakohasemat" eluviisi. Jarjekindlast puhkusest midagi valja ei tulnud, kuid mitmesugused hasartmangud, millega Pascal sel perioodil tegeleda olevat proovinud, aratasid temas huvi toenaosusteooria vastu. Teistel andmetel sustis Pascali huvi hasartmangude teooria vastu alles Roannez' hertsogi majas kohatud "praktik"
chevalier
de Mere.
1650
jattis Pascal katki oma matemaatika- ja fuusikauuringud, mis selleks ajaks olid andnud monegi nimetamisvaarse tulemuse, ja puhendus religioonile.
1651
suri Pascali isa,
1652
asus Blaise'ga vaga lahedane ode Jacqueline
Port-Royali
kloostrisse, kus ta peagi nunnaks puhitseti.
1653
pidi Pascal ule votma oma isa majapidamise ning leidis uhtlasi jalle aega fuusika ja matemaatika jaoks. Samal perioodil tutvus ta
hertsog de Roannez
' ning tolle oe Charlotte'iga. Esimesest sai Pascali hea sober ja eluaegne jargija, teisega seoses peetakse voimalikuks armulugu, mida segasid seisuslikud eelarvamused. Kuna Pascali kirjad Charlotte'ile viimase hilisema abikaasa noudel parast Charlotte'i surma poletati, pole selles kusimuses selgust saada voimalik.
Teada on, et sel perioodil oli Pascalil kavatsus osta amet ja abielluda, kuid paasenud 1653. aasta lopul hadavaevalt eluga neljahobusetolla onnetusest, pidas Pascal seda margiks maailmast tagasi tombuda. Pascal kirjutas tootuse puhenduda Jumalale, ombles selle oma riiete voodri vahele ega lahkunud sellest enam kunagi. Pargamenditukk leiti parast Pascali surma.
1655
. aastast surmani elas Pascal askeetlikult jansenistide keskuses Port Royali nunnakloostris, astumata kull mungaseisusse. Arvatavasti ei mojunud range askees tema niigi norgale tervisele koige paremini. Pascal kogus jansenistina kuulsust oma kirjatooga "Kirjad provintsiaalile" (ilmus aastatel 1656–1657 Louis de Montalte'i
pseudonuumi
all), milles kaitses
Sorbonne
'ist minemakihutatud juhtivat jansenisti
Antoine Arnauld
'd
jesuiitide
runnakute eest . Seda teost peetakse jesuiitidevastase uhiskondliku liikumise kaivitajaks.
Port-Royali kloostri paastis jesuiitide repressioonidest moneks ajaks nondanimetatud puha astla ime, mis sundis Pascali oe Gilberte'i tutre Marguerite'iga. Tutarlapse silmanurgas juba kolm aastat paisunud ohtlik madauuris olevat paranenud parast haava puudutamist metallastlaga, mida peeti Jeesuse okaskroonist parinevaks. Ime kohta kais tunnistusi andmas ka Blaise Pascal, kes nagi sundmuses jumalikku sekkumist ja sai sest usulist indu.
Parast tsukloidi ja lopmata vaikeste suuruste intensiivset uurimist jai Pascal
1659
. aastal haigeks. Haigenagi ei olnud ta nous aarmisest askeesist loobuma ja kandis enese karistamiseks ogalist vood.
Pascali surimask
1661
. aastal suri kardinal
Mazarin
ning
Louis XIV
iseseisev valitsejapolv toi jansenistidele kaasa uued raskused. Pascal ja tema lahemad liitlased keeldusid alla kirjutamast jansenismi hukkamoistvale formularile. Pascali ode Jacqueline'i sunniti alla kirjutama, mispeale ta kaks kuud hiljem (
4. oktoobril
1661
) moraalsetes piinades suri. Oe surm oli haigusest norgale Pascalile suureks loogiks. Enese surma lahedust tundes puhendus Pascal heategevusele, joudes veel korraldada odavate toldade liikluse Pariisi vaeste olukorra kergendamiseks.
Pascali tervis oli vilets sunnist saadik, lisaks oli ta noorpolves podenud unetust ja kannatanud tosiste seedehairete all. Fuusiliselt otsaloppenuna suri Pascal 1662, arvatavasti
kohuoone elundite tuberkuloosi
[1]
ja
maovahi
koosmojul.
Pascali kavatsetud "Kristliku religiooni apoloogia" jai kirja panemata, valik tema markmetest avaldati parast surma pealkirjaga "Hr. Pascali motted religioonist ja monest muust ainest". Pascali
"Motetest"
ilmus aegade jooksul arvukalt moonutatud versioone, algne tekst taastati alles
20. sajandil
.
Pascali kokkupuude hasartmangudega ning kirjavahetus
Pierre de Fermat
'ga (1954) pani aluse klassikalisele
toenaosusteooriale
. Samuti on tal olulisi teeneid
arvuteoorias
ja
geomeetrias
. Pascal esitas binoomkordajate (
Pascali kolmnurk
) ja
kombinatsioonide
arvu leidmise eeskirjad. Tema tood
tsukloidi
pindalast (1661) peetakse
diferentsiaalarvutuse
eelkaijaks.
Pascali tegi teadlaste seas tuntuks "Essee koonusloikelistest tasapindadest", milles ta toestas Pascali teoreemi. Mersenne'i jargi tuletas ta sellest hiljem nelisada jareldust ja teoreemi, kuid Pascali "Taielik traktaat koonusloikelistest tasapindadest", mis olnud matemaatika arengust sadakond aastat ees, on kaotsi lainud. Sailinud on vaid moned
Gottfried Leibnizi
umberkirjutused.
Hasartmanguhuvilise seltskonnategelase ruutel de Mere poolt Pascalile esitatud ulesanded ? mitu korda tuleb visata taringut maksimaalse punktiarvu saamiseks ja kuidas jagada panused, kui mang jaab lopuni mangimata ? suunasid Pascali tegelema toenaosusteooria alustega. "Traktaadis aritmeetilisest kolmnurgast" (Pascali kolmnurk) uuris ta
binoomkordajate
omadusi, kasutades matemaatika ajaloos esimesena
matemaatilist induktsiooni
. Pascal kirjutas veel mitu tood lahedastel teemadel, kuid puhendumine religioonile katkestas selle.
Uhel hambavalu tottu unetult veedetud
1658
. aasta ool olevat Pascal lahendanud hulga koverjooneliste pindalade ja ruumaladega seotud ulesandeid. Vaidetavasti ei kavatsenud ta tulemusi kirja panna, kuid hertsog de Roannez ja teised kloostriasukad suutsid ta umber veenda. Pascal kutsus Euroopa parimaid matemaatikuid Amos Dettonville'i pseudonuumi all voistlema teatavate tsukloidi puudutavate ulesannete lahendamises. Jansenistid olid kindlad Pascali voidus, mida taheti kasutada kloostri positsioonide kindlustamiseks. Pascali lahendused tunnistatigi parimaiks, koik ulesanded lahendas ara ka
John Wallis
.
Christiaan Huygens
lahendas neli ulesannet ja leiutas selle kaigus
tsukloidilise pendli
.
Tema too lopmata vaikeste suuruste analuusimisel annab alust pidada teda
Newtoni
ja Leibnizi vahetuimaks eelkaijaks diferentsiaal- ja integraalarvutuse loomisel.
Blaise Pascal on uks
hudrostaatika
rajajaid.
1646
. aastal kordas ja laiendas Pascal
Evangelista Torricelli
katseid, uurides vedelikutaseme muutumise pohjuseid kolvis. Tulemused laksid vastuollu keskaegse dogmaga looduse tuhjusekartusest (
horror vacui
), millega nahtust seni pohjendati. Oigupoolest pidas Pascal tuhjusekartust algul moodetavaks suuruseks, kuid vaidlustes
Descartesi
opetaja, Clermonti jesuiidikolleegiumi rektori
Etienne Noeliga
joudis ta
1648
katseteni, mis kinnitasid
Torricelli hupoteesi
sellest, et nivoo muutumise ainsaks pohjuseks on ohurohk. Pascali kurvastuseks leidis Descartes end olevat eksperimendi idee autori.
Torricelli hupoteesi toestamiseks lasi ta oma sugulasel Florin Perier'l ronida elavhobedatorudega
Puy-de-Dome
mae otsa, eeldades, et ohusamba muutumine peaks kaasta tooma vedelikusamba nivoo muutumise torus. Sama aasta lopus avaldatud kirjutises lukkas ta loplikult umber keskaegse dogma looduse tuhjusekartusest, mida seni peeti pohjuseks, miks vedelik pumbas touseb.
Vaakumieksperimente jatkates sonastas Pascal
Pascali seaduse
ehk hudrostaatika pohiseaduse, mille kohaselt kandub rohk vedelikus edasi igas suunas uhtlaselt.
Pascal arvutas esimesena valja
atmosfaari
ligikaudse massi.
Pascali teos "Traktaat tuhjusest", mille ta lopetas
1651
, ei joudnud trukki ja sailinud on vaid selle eessona.
SI-susteemi
rohu- ja pingeuhik on Blaise Pascali auks nimetatud
paskaliks
.
Pascal pidas teaduslikku maailmakasitlust piiratuks ja voimetuks lahendama inimese olemasolu pohikusimusi.
Teadus
peaks kull kasutama matemaatilist meetodit, kuid see ei haara
absoluutsust
. Teadus viib valja
skeptitsismini
, mille uletamine on voimalik vaid usu ja
kaemuse
abil.
Religioon
ja selle vaated ei pohine ratsionaalsetel argumentidel, mistottu pole neid viimaste abil voimalik umber lukata.
Jumala
defineerimine inimlike moistetega ei ole voimalik, Jumalat voib tajuda otsese moistuseulese kindlustundega.
Pikemalt artiklis
Pascali kihlvedu
Tuntud on Pascali toestus
Jumala
uskumise kasulikkusest, mida kutsutakse
Pascali kihlveoks
. Voimalikud on neli varianti:
- uskuda Jumalasse, kui ta tegelikult eksisteerib;
- uskuda, kui Jumalat tegelikult olemas pole;
- Jumalasse mitte uskuda, kui ta tegelikult eksisteerib;
- mitte uskuda, kui Jumalat polegi olemas.
Pascali jargi annavad kaks viimast, st mitteuskumise valikud inimese elu jaoks kas neutraalse (4: ei avalda moju) voi negatiivse tulemuse (3:
porgu
), seevastu molemad uskumise valikud annavad positiivse tulemuse; kui uskuda ja Jumal eksisteeribki (1), siis tagatakse
paradiis
, kui uskuda ja Jumalat pole (2), teeb usk inimese elu lihtsalt paremaks ja harmoonilisemaks. Seega on Jumalasse usk igal juhul kasulik.
Pascali ratasarvutusmasin
1642
. aastal leiutas Pascal mehaanilise ratasarvutusmasina, millel oli kaheksa liikuvat ketast. Selle abil oli voimalik arvutada kuni 8-kohalisi summasid kumnendsusteemis. Kui uheliste ketas liikus kumne salgu vorra, liikus kumneliste oma edasi uhe vorra jne. Esimese eksperimentaalse arvutusmasina oli loonud Tubingeni ulikooli professor Schickard Pascali sunniaastal, see aga havis tulekahjus. Enne rahuldava variandini joudmist ehitas Pascal meistrite abiga ule viiekumne mudeli. Arvutusmasin olevat ara teinud kuue arvepidaja too, kuid edukaks muugiartikliks see ei kujunenud.
Pascali "kuberneetilisi" teeneid hinnanud
Nicklaus Wirth
nimetas tema auks programmeerimiskeele
Pascal
.
Pascal taiustas Torricelli
baromeetrit
, esitas korgusemootja (
altimeetri
) idee, leiutas
hudraulilise pressi
ja esimese primitiivse ruletimasina.
Lisaks olevat Pascal olnud esimene kaekella kandja, kinnitades oma taskukella nooriga randme kulge.
- "De l'esprit geometrique" ("Geomeetria vaimust")
- "Essai pour les coniques" (
1640
)
- "Uued katsed tuhjusega" (
1647
)
- "Vedelike tasakaalust"
- "Ohumassi raskusest"
- "Arutlus armukirgedest"
- "Traktaat aritmeetilisest kolmnurgast"
- "Traktaat arvude kordadest"
- "Kombinatsioonidest"
- "Veenmiskunstist"
- "Traktaat veerandringi siinusest"
- "Lettre escrite a un provincial" (1656–1657, eesti keeles "Kirjad provintsiaalile...")
- "Pensees" (postuumselt
1670
, eesti keeles "Motted", tolkinud
F. Sivers
,
Rooma
:
Maarjamaa
,
1971
; tolkinud
Kristiina Ross
, Tallinn: Logos,
1998
)