| Arthur Rimbaud
|
|---|
 |
| Sunniaeg
|
20. oktoober 1854
|
|---|
| Surmaaeg
|
10. november 1891 (37-aastaselt)
Marseille
|
|---|
| Amet
|
luuletaja
, Maailmarandur,
sojavaelane
|
|---|
| Autogramm
|
|---|
 |
|
|
Arthur Rimbaud
[art'uur ramb'oo] (sunninimi
Jean Nicolas Arthur Rimbaud
;
20. oktoober
1854
Charleville
?
10. november
1891
Marseille
) oli
Prantsuse
luuletaja
.
Arthur Rimbaud sundis vaesuses Prantsusmaal
Charleville
'is. Isa oli sageli kodunt ara. Emal olid ranged pohimotted. Selles
provintsilinnakeses
oli Rimbaud'l igav. Ta oli rahutu, kuid andekas opilane. 13- voi 14-aastaselt oli ta saanud kirjanduse ja kirjandusloomingu alal palju auhindu. Ta kirjutas
virtuooslikke
ladinakeelseid
luuletusi.
1870
. aastal tutvus ta
Georges Izambardiga
, kes opetas
lutseumi
retoorikaklassis
ning kellest sai noore luuletaja
mentor
ja isa asendaja. Sellest ajast parinevad Rimbaud' esimesed varsid: "Les Etrennes des Orphelins", "Soleil et Chair" ja "Ophelie". Ta oli
parnaslaste
moju all. Kirjas selle liikumise esindajale
Theodore de Banville
'ile kinnitas ta, et tahab saada parnaslaseks voi mitte kellekski.
1870
jooksis Rimbaud kodunt ara ning joudis valja
Pariisi
. Seal hakkas ta kirjutama osalt
Charles Baudelaire
'ist inspireeritud
luulet
.
Elades vaga sugavalt labi
Pariisi Kommuuni
tragoodiat, tahtis noorukist poeet minna
Pariisi
. Agedas luuletuses "L'orgie parisienne ou Paris se repeuple" suudistas ta voitjaid alatuses. Parast Prantsusmaa kaotust
Prantsuse-Preisi sojas
1871
. aastal muutus tema luule veel radikaalsemaks ja uha sarkastilisemaks: naiteks "Venus Anadyomene". Tema luulelaad muutus. Rimbaud hakkas parnaslaste luulet polgama ning kuulsas kirjas
Paul Demenyle
ehk "
Nagija kirjas
" kinnitas ta, et hulgab "subjektiivse luule".
Samas kirjas raakis ta ka enda puudlustest: ta tahtis saada "nagijaks", et saavutada "koikide meelte pikaajalist, tohutut ja kaalutletut korratust" (
long, immense et raisonne dereglement de tous les sens
).
Uliandekas opilane Rimbaud ei tahtnud enam lutseumi tagasi minna. Ta pogenes ja joi
absinti
.
Rimbaud tutvus
1871
luuletaja
Paul Verlaine
'iga, saatis talle moned oma luuletused ning asus elama tema majja. Neil kujunes tormiline suhe. Verlaine jattis oma naise maha ja nad asusid elama
Londonisse
.
1873
jattis Verlaine Rimbaud' jarsult maha, tahtes naasta oma naise juurde ning otsustades endale kuuli pahe lasta, kui naine teda tagasi ei vota. Ta asus elama uhte
Brusseli
hotelli. Rimbaud laks talle jarele, olles veendunud, et Verlaine'il ei jatku julgust oma elule loppu teha. Kui Rimbaud tahtis Verlaine'i maha jatta, tulistas ta joobnuna oma armastatut kaks korda, haavates teda kergelt
randmesse
. Verlaine vangistati 18 kuuks
Monsi
.
Rimbaud laks perekonna moisa
Roche
'is (
Ardennes'i departemang
), kus ta kirjutas kogumiku luuletusi proosas "
Hooaja porgus
" (
Une Saison en Enfer
). "Hooaeg porgus" on Rimbaud’ matkade viirastuslik biograafia. Kaootilises tekstis koneleb hulk sisehaali. Rimbaud karjub valja oma kannatust ja intiimset kogemust. Ta on moistnud, et ei saa "varastada tuld" uksnes enda jaoks. Et luuasaamine ei oleks loplik, on tarvis "innukat kannatlikkust" (
ardente patience
). Ent tahe unustada porgut tahendab inimsuse reetmist. Linna julmas uksinduses luuletaja vasib.
Varsti parast seda loobus ta kirjutamisest ning randas labi
Euroopa
.
1880
sai Rimbaud'st kaubakontori agent
Abessiinias
. Ta kauples
elevandiluu
ja
kohviga
, hiljem relvadega. Arvatakse, et Rimbaud nakatus Aafrikas
suufilissse
.
1891
tekkis tal jala
kasvaja
ning ta naasis Euroopasse. Jalg
amputeeriti
. Ta suri
Marseille
's
10. novembril
1891 luuvahki.
Tema elust Pariisis on tehtud
mangufilm
"Total Eclipse" ("
Taielik paikesevarjutus
";
1995
)
Leonardo DiCaprioga
peaosas.
- "Purjus laev", tolkinud
Jaan Puhvel
("Uks koltund (kuid mitte koitand) tolge"), Looming 4, 1992, lk 513?516