Algkeel

Algkeeleks nimetatakse vordlev-ajaloolises keeleteaduses vahemalt kahe reaalselt teada oleva omavahel suguluses oleva keele rekonstrueeritud hupoteetilist esivanemat. ^[1]

Algkeeli rekonstrueeritakse praeguste keelekujude uhis- ja erijoonte pohjal, naiteks rekonstrueeritud laanemeresoome algkeel pohineb laanemeresoome keelte ja murrete jaadvustustel. Rekonstrueeritud algkeele ja kunagise tegeliku varasema keelekuju olemusliku erinevuse tottu on vene keeleteaduses eristatud rekonstrueeritud algkeelest (vene keeles prajazok ) eraldi moistena aluskeelt (vene keeles jazok-osnova ), mis tahistab praeguste keelte mingil kindlal ajal voi kindlas kohas raagitud reaalset eellaskeelt. ^[2] Esimene rekonstrueeritud algkeel oli indoeuroopa algkeel, seejarel Altai ja Uurali. Hasti rekonstrueeritud algkeel on variatsioonivaba, ilma murdeerinevusteta, samas kui elav keel on tohutult varieeruv, liigendudes murreteks ja idiolektideks . ^[2]

Algkeele kui keeleteadusliku rekonstruktsiooni maaratluse ja omaduste tottu on Tiit-Rein Viitso hinnangul uldjuhul ebakorrektne puuda algkeelt dateerida. Kui mitme keele uhise eellaskeele olemasolu kohta on kirjalikke viiteid, on rekonstrueeritud algkeele samastamine reaalsete keelte tegeliku eelkaijaga Viitso hinnangul kusitav. Vordlev-ajaloolise keeleteaduse vahenditega rekonstrueeritud algkeele vastavus varasemale keelekujule voib mones osas olla vaga suur, kuid mida erinevamad on algkeele rekonstrueerimiseks kasutatud keeled voi murded, seda ebauhtlasemad on rekonstrueeritud algkeele eri osad ajaliselt. ^[2]

Rekonstrueerimine [ muuda | muuda lahteteksti ]

Algkeeli rekonstrueeritakse vordlev-ajaloolise meetodi abil. Selleks vordleb teadlane eri keelte samatahenduslikke sonu ja puuab nende pohjal rekonstrueerida algkeele sonu nii, et oleks voimalik seletada, kuidas uhest voi teistest algkeele vormist on keelemuutuste tagajarjel kujunenud tanapaeva keelte vastavad sonad. Naiteks idaeuroopa algkeele rekonstrueerimisel vorreldi vanakreeka, ladina, saksa ja inglise keelt muistste sanskritikeelsete tekstidega. Kreeka ja ladina keeles lopeb sona s -ga ka inglise sanskriti keeles d ( t )-haalikuga, siis leiti, et algkeeles olid sona lopus molemad haalikud, kuid uhes harus kadus d ja teises s . Sona keskel oli algkeeles ilmselt pikk o , sest sellest haalikust on koige kergem ette kujutada arenguid tanapaeva keeltesse. Niisugusel viisil ajas tahapoole liikudes joutigi algkeele sonakujuni.

Vaata ka [ muuda | muuda lahteteksti ]

Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]

↑ Tiit-Rein Viitso . Keelesugulus ja soome-ugri keelepuu. Raamatus: Tiit-Rein Viitso. Liivi keel ja laanemeresoome keelemaastikud. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus , lk 29.
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 Tiit-Rein Viitso . Keelesugulus ja soome-ugri keelepuu. Raamatus: Tiit-Rein Viitso. Liivi keel ja laanemeresoome keelemaastikud. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus , lk 33.

3. Opik “Keel ja uhiskond” M. Ehala, K. Habicht, P. Kehayov, A. Zabrodskaja

[viitso28-1] Tiit-Rein Viitso . Keelesugulus ja soome-ugri keelepuu. Raamatus: Tiit-Rein Viitso. Liivi keel ja laanemeresoome keelemaastikud. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus , lk 29.

[viitso33-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 Tiit-Rein Viitso . Keelesugulus ja soome-ugri keelepuu. Raamatus: Tiit-Rein Viitso. Liivi keel ja laanemeresoome keelemaastikud. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus , lk 33.

[1]

[2]