See artikkel vajab toimetamist . (September 2018) Palun aita artiklit toimetada . ( Kuidas ja millal see markus eemaldada? )

Alfred Wilhelm Volkmann ( 1. juuli 1801 ^[1] Zschortau ? 21. aprill 1877 Halle ) oli arstiteadlane ja Tartu Ulikooli rektor (30.12.1841?21.11.1842).

Perekond [ muuda | muuda lahteteksti ]

Volkmann parines Hamburgi joukast patriootlikust perekonnast. Tema isa oli Leipzigi senaator Johann Wilhelm Volkmann (1771?1856) ja ema oli Friederike Tugendreich Volkmann. Kirjanik Johann Jacob Volkmann oli tema vanaisa.

Volkmann abiellus 20. septembril 1828 raamatu- ja muusikapoe Breitkopf & Hartel omaniku tutre Adelheid Harteliga. Abielust sundis 12 last, nende hulgas kirurg-professor ja kirjanik Richard von Volkmann ning raamatu- ja muusikapoe omanik Wilhelm Volkmann (kunstiajaloolase Ludwig Volkmanni isa). ^[5] Gustav Theodor Fechner oli abielus Volkmanni oega.

Tema lahedasemate soprade hulka kuulusid kunstnikud Wilhelm von Kugelgen, Friedrich Preller, Ludwig Richter ja muusikud Robert Franz, Clara ja Robert Schumann .

Haridus ja elukutse [ muuda | muuda lahteteksti ]

1821. aastal alustas Volkmann meditsiiniopinguid Leipzigi Ulikoolis Ernst Heinrich Weberi kae all. 1826. aastal kaitses ta doktoritoo "Observatio biologica de magnetismo animali". Jareldoktorantuur viis ta Londonisse ja Pariisi, sest seal oli rohkem meditsiinilist praktikat. ^[5] Volkmanni tuntusele panid aluse kaks tema biokeemia valdkonnas kirjutatud artiklit ("New contributions to the physiology of vision", 1836. "The doctrine of the bodily life of man", 1837). Volkmann tootas Leipzigi Ulikoolis eradotsendina aastatel 1828?1834. 1828. aastal pidas ta ka oma esimese loengu. 1834. aastal sai temast ka loomaanatoomia (zootoomia) professor ja tootas edasi Leipzigis professorina kuni aastani 1837.

1837. aastal oli Volkmann Dorpati (Tartu) Ulikoolis fusioloogia, patoloogia ja semiootika professor ^[2] . Tartus keskendus ta narvisusteemi ja vereringe uurimisele. 1841?1842 oli Volkmann Tartu Ulikooli rektor. 1843. aastal siirdus Volkmann Tartust Halle Ulikooli , kus ta sai 1844. aastal patoloogia ja fusioloogia professoriks. 1854. aastast opetas ta seal ka anatoomiat. Teadustoo tottu sattus ta veel Prantsusmaale ja Itaaliasse. Aastatel 1847, 1850 ja 1862 valiti Volkmann Halle ulikooli rektoriks. 1874. aastal sai temast Saksa Teaduste Akadeemia Leopoldina liige. 1876. aastal lopetas ta oma karjaari.

Teadustoo [ muuda | muuda lahteteksti ]

Volkmann tegeles nagemisfusioloogia uuringutega. Wagneri toimetatud "Handworterbuch der Physiologie" (1846) raamatusse kirjutas Volkmann nagemist puudutava peatuki, milles kirjeldab, miks ei ole nagemise seisukohalt oluline, et vorkkesta kujutis on umberpooratud. Sellega andis Volkmann suure panuse eksperimentaalpsuhholoogia arengusse. 1836. aastal avaldas ta raamatu "Neue Beitrage zur Physiologie des Gesichtssinnes", kus vaidab, et pustise (oigetpidise) nagemise koige loomulikum seletus seisneb selles, et see ei vaja mingit seletust.

Volkmann jagas koos Parroti, Fechneri, Helmholtzi ja Wundtiga veendumust, et vaimuelu nahtusi on voimalik uurida samal viisil, nagu fuusilise maailma nahtusi, kas siis mehaaniliste voi matemaatiliste seaduste terminites.

1837. aastal Tartusse saabudes oli Volkmannil kaasa voetud oma isiklik mikroskoop. Tartus tegi ta oma koige olulisema teadusliku avastuse. Nimelt leidis ta, et uitnarvi arritamine aeglustab sudame tood. Selle refleksi avastamine ei olnud mitte uksnes oluline vereringe regulatsiooni moistmisel, vaid eelkoige selleparast, et Volkmann avastas sellega uue narvisusteemi toopohimotte, mida sel ajal ei teatud. Volkmanni katsest selgub, et narviteed ei kanna edasi mitte uksnes erutust, vaid voivad ka pidurdada fusioloogilisi protsesse. Seega on Volkmann narvisusteemi pidurduse avastaja, kuigi on teisi, kes sellele avastusele vaidetavalt pretendeerivad.

Kardiovaskulaar-uuringutes oli Volkmann tugevalt mojutatud juhendaja Ernst Heinrich Weberist . Tema lahenemine fusioloogiale oli fuusilisest vaatenurgast. Volkmanni abistas ka Carl Ludwig , kes 1846. aastal leiutas kumograafia. See oli esimene monintooringu ja fusioloogiliste protsesside dokumenteerimise vahend. Koos tegid nad eksperimente, millest osad avalikustasid ka 1850. aastal raamatus "Die Hamodynamik nach Versuchen". Suur osa raamatust on puhendatud vererohu ja vere liikumiskiirusele. Volkmann leiutas aparaadi ? haemadromometer' i ? , millega oli voimalik moota vere liikumist veresoontes. Selle aparaadiga arvutas Volkmann valja vere liikumiskiirust veresoontes, rabanduse tugevust ja sudametoo tegevust. Haemadromomeeter oli ka prototuubiks Carl Ludwigi tulevasele aparaadile "Stromuhrile". ^[3]

Volkmann aitas Fechneril teha ka katseid, mis olid aluseks Fechneri teose "Elemente der Psychophysik" (1860) kirjutamisele (paljud loevad seda teadusliku psuhholoogia sunni ajaks). Fechner kasutas oma raamatu kirjutamisel ka moningaid Volkmanni too tulemusi.

Volkmann naitas, et Weberi seadus kehtib lisaks puudutusele ka nagemises (loigu pikkuste eristamises). ^[4] Osa Ernst Heinrich Weberi seadust (arrituse vaevumargatav juurdekasv on proportsionaalne arrituse tugevusega) puudutavaid uurimusi avaldas Volkmann (1864) ka iseseisvalt.

Volkmanni voib pidada uheks Saksamaa fusioloogia pioneeriks. Lisaks temale, kuuluvad Saksa fusioloogiapioneeride hulka Johannes Muller (1800?1858), Ernst Heinrich Weber (1795?1887), Carl Ludwig (1815?1895), Emil du Bois-Reymond (1819?1896), Ernst Brucke (1819?1892) ja Hermann von Helmholtz (1821?1894).

Olulisemad teadussaavutused [ muuda | muuda lahteteksti ]

• Nagemise seisukohalt pole oluline, et vorkkesta kujutis on umberpooratud ? nagemine ei vaja mingit seletust.
• Uitnarvi arritamine aeglustab sudame tood ? avastas uue narvisusteemi toopohimotte.
• Narvisusteemi pidurduse avastaja.
• Weberi seadus kehtib lisaks puudutusele ka nagemises.
• Konstrueeris esimese vere liikumiskiirust mootva aparaadi.
• Saksamaa fusioloogia arengu uks pioneeridest.

Vaata ka [ muuda | muuda lahteteksti ]

• Tartu ulikooli rektorite loend

Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]

Allikad [ muuda | muuda lahteteksti ]

• Zimmer, H.- G. (2005). Profiles in Cardiology. Clinical Cardiology, Vol 28 (11), 546?547 .
• Alfred Wilhelm Volkmann, Wikipedia (saksa keeles)

Valislingid [ muuda | muuda lahteteksti ]

• Halle Ulikooli koduleht (saksa keeles)