See artikkel vajab toimetamist . (Veebruar 2016) Palun aita artiklit toimetada . ( Kuidas ja millal see markus eemaldada? )

Aleksandr Kerenski
Sunniaeg	2. mai 1881 Uljanovsk
Surmaaeg	11. juuni 1970 (89-aastaselt) New York
Autogramm
[ muuda Wikidatas ]

Aleksandr Fjodorovit? Kerenski ( vene keeles Александр Фёдорович Керенский ; 4. mai ( vkj 22. aprill) 1881 Simbirsk , Venemaa Keisririik ? 11. juuni 1970 New York , Ameerika Uhendriigid ) oli Venemaa riigitegelane ja poliitik.

Elulugu [ muuda | muuda lahteteksti ]

Aleksandr Kerenski sundis Simbirskis. Samast linnast parines ka bol?evike juht Vladimir Uljanov . Aleksandri isa Fjodor Kerenski oli Simbirski poeglaste gumnaasiumi ja tutarlaste kooli direktor ning hea tuttav Vladimir Uljanovi isa Ilja Nikolajevit? Uljanoviga , kes oli koolide inspektor Simbiskis. Fjodor Kerenski toetuse tulemusel anti Vladimir Uljanovile kooli lopetamisel kuldmedal heade tulemuste eest ^[1] .

Parast gumnaasiumi lopetamist asus Aleksandr Kerenski oppima Peterburi Ulikooli oigusteaduskonda, mille lopetas 1904 . aastal. 1905 . aastal astus ta Sotsialistide-Revolutsionaaride Parteisse (esseerid) ning andis valja ajalehte Burevestnik . Esitas ka taotluse, et astuda Sotsialistide-Revolutsionaaride Partei Voitlusorganisatsiooni , kuid teda ei voetud vastu. Parast arreteerimist Voitlusorganisatsiooni kuulumise kahtluse tottu ja viit kuud vahi all viibimist naasis Peterburi 1906 . aastal ja tootas advokaadina, palvides tunnustust poliitilistel protsessidel kohtualuste kaitsmisega. Ta kaitses 1905. aasta rahutustes osalenud ja Tallinna umbruses moisu ruustanud eesti talupoegi ^{[2] [3]} , armeenia rahvusliku partei Da?naktshuthjuni liikmeid, Louna-Uraali bol?evike partei liikmeid, kes 1909. aastal roovisid partei rahastamiseks postirongi, ja IV Riigiduuma bol?evike fraktsiooni liikmeid, keda suudistati Esimese maailmasoja ajal riigireetmises ^[4] .

Oma tegevusega kogus ta suure poliitilise kolapinna, mida ta suurendas veelgi 1912. aastal Leena kullamaardlas toimunud tooliste rahutuste mahasurumise asjaolusid uurinud komisjoni koosseisus. Kerenski astus Vene Tooparteisse ja valiti 1912 . aastal Riigiduumasse. Sotsialistina pooras ta suurt tahelepanu toolisklassile. Samuti mangis Kerenski olulist rolli Roman Malinovski paljastamisel, kes oli uks bol?evike liidreid ning salajane Ohranka agent.

1917. aasta veebruaris astus Kerenski taas Sotsialistliku Revolutsiooni Parteisse ( esseeridega ), noudes keiser Nikolai II tagasiastumist. Kerenski valiti Petrogradi Noukogu aseesimeheks.

13. martsil moodustati Ajutine Valitsus eesotsas vurst Georgi Lvoviga . Kerenski maarati valitsusse kohtuministriks. Ta tootas valja hulga seadusandlikke reforme, muu hulgas surmanuhtluse tuhistamise, ajakirjanduse vabaduse, etnilise ja religioosse diskrimineerimise keelustamise jne.

1917. aasta mais maarati Kerenski sojaministriks. Ta nimetas Vene armee ulemjuhatajaks kindral Aleksei Brussilovi , kelle juhtimisel oli toimunud 1916. aasta suvel suur Vene armee runnak Saksa armee vastu. Edu oli siiski luhiajaline ning soda muutus rahva hulgas ebapopulaarsemaks.

21. juulil (8. juulil vkj ) 1917 astus vurst Lvov peaministri kohalt tagasi ning Kerenski sai uueks peaministriks.

Parast uue runnaku labikukkumist nimetas Kerenski uueks ulemjuhatajks kindral Lavr Kornilovi . Kornilovi vaated erinesid jarsult Kerenski omadest. Kornilov soovis surmanuhtluse taastamist soduritele ning tehaste militariseerimist, sojategevuse edukaks lopuleviimiseks ning soja voiduks Saksamaa Keisririigi vastu.

7. septembril noudis Kornilov Ajutise Valitsuse tagasiastumist ning kogu voimu endale. Kerenski tagandas Kornilovi. Seepeale saatis Kornilov vaed kindral Kromovi juhtimisel Petrogradi rundama. Kerenski poordus abi saamiseks Petrogradi Noukogu ja Punakaardi poole. Mone paevaga onnestus bol?evikel koondada 25 000 meest Petrogradi kaitseks. Samal ajal saadeti rundavale poolele vastu sodurite delegatsioone, et veenda neid runnakust loobuma. Kornilovi vaed keeldusidki lopuks Petrogradi rundamisest. Kindral Kromov sooritas enesetapu, Kornilov arreteeriti ja paigutati koduaresti. Kerenski sai Vene Armee ulemjuhatajaks.

8. oktoobril 1917 kujundas Kerenski valitsuskabineti umber, liites sinna vasakpoolseid men?evikke ja esseere .

7. novembril (26. oktoober vkj ) 1917 oli Kerenski informeeritud bol?evike riigipoorde kavatsusest. Ta lahkus Petrogradist ja puudis leida vagesid ohtude torjumiseks. Samal ool tungisid bol?evike kontrolli all olevad vaed valitsuse residentsi Talvepalees ning arreteerisid valitsuse liikmed.

Kerenskil onnestus koguda lojaalseid vagesid Pohjarindelt, kuid Pulkovo lahedal toimunud kokkuporkes alistusid need bol?evike vagedele.

Kerenski varjas ennast algul Soomes ning 1918. aasta maist asus Suurbritannias . Hiljem elas Prantsusmaal , kust ta juhtis meediakampaaniat kommunismi vastu Venemaal ning andis valja venekeelset ajalehte Dni.

Kuigi Kerenski pogenes valismaale, jai tema naine Olga Lvovna Kerenskaja ( 1886 ? 1975 ) koos poegade Olegi ja Glebiga Venemaale ning proovis pogeneda Petrogradist oma sunnikohta Ust-Sossolskisse . Kuid kolme kuu parast ( 19. augustil 1918 ) noudis Kotlase kindlustatud rajooni tribunal nende arreteerimist ja Kotlasesse saatmist. 23. augustil Olga Kerenskaja arreteeriti, kuulati ule tema noukogudevastase tegevuse kohta ning saadeti Kotlasesse.

1939. aastal noudis Kerenski laaneriikidelt sekkumist nii kommunismi vastu Noukogude Liidus kui ka fa?ismi vastu Saksamaal .

II maailmasoja ajal asus Kerenski elama Ameerika Uhendriikidesse , kus tootas Stanfordi Ulikooli juures Hooveri instituudis ( Hoover Institution on War, Revolution, and Peace ) Californias . Ta toetas instituudi juures asuvat mahukat Vene ajaloo arhiivi ning pidas loengukursusi. 1967. aastal avaldas autobiograafia "The Kerensky Memoirs: Russia and History's Turning Point".

Aleksandr Kerenski suri 11. juunil 1970 New Yorgis. Vene oigeusu kirikud New Yorgis keeldusid teda matmast, pidades teda vabamuurlaseks ja vastutavaks Venemaa langemise eest bol?evike katte. Kerenski on maetud Londonisse .

Aleksandr Kerenski teoseid [ muuda | muuda lahteteksti ]

• "The Prelude to Bolshevism" (1919)
• "The Catastrophe" (1927)
• "The Crucifixion of Liberty" (1934)
• "Russia and History's Turning Point" (1966)

Vaata ka [ muuda | muuda lahteteksti ]

• Kerenski rubla
• Venemaa riigipeade loend

Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]

Kirjandus [ muuda | muuda lahteteksti ]

• Neli kusimust A. F. Kerenskile. Voitleja, marts 1954, nr. 3, lk. 1.
• Kui Kerenski kaitses Saaremaa massumehi. Meie Maa , 17. jaanuar 1929, nr. 7, lk. 2.