Realism (rahvusvahelised suhted)

Realism on rahvusvaheliste suhete teooria , mis rohutab rahvusvaheliste suhete konkurentsi ning selle konfliktsust. Realismi kohaselt on rahvusvahelistes suhetes peamised toimijad suveraansed riigid , kelle vastutada on enda julgeolek ning kes tegutsevad oma rahvuslike huvide alusel ja voitlevad voimu parast. ^[1]^[2]

Realismi pohiseisukohad [ muuda | muuda lahteteksti ]

Realism satestab neli pohitunnust, milleks on: ^[3]^[4]^[5]

Riigikesksus - Realismi kohaselt on peamised toimijad rahvusvahelistes suhetes suveraansed riigid.
Anarhilisus - rahvusvaheline susteem on anarhiline.
- Anarhia tahendab maailmavalitsuse puudumist, mis kehtestaks korda ja tagaks stabiilsuse.
- Riigid kujunevad anarhia tottu eneseabi uksusteks, kes peavad ise koigega hakkama saama, sealhulgas tagama enda julgeoleku.
- Anarhia tingimustes konkureerivad riigid uksteisega voimu ja julgeoleku parast, mida saavutatakse jou abil. Riikidevahelist voistlust nahakse null-summana, mis tahendab seda, et kui uhel on rohkem joudu, siis teisel on vahem joudu. See konkurents tekitab enamasti voidurelvastuse olukorra, nagu kulma soja ajal.
Ratsionaalsus ja riikide tegutsemine - Riigid on ratsionaalsed ja tegutsevad enda rahvuslike huvide alusel. Riigi ratsionaalsus pohineb esiteks realistide eeldusel, et riigid on eesmargile orienteeritud. Teiseks pohineb see eeldusel, et riikidel on jarjekindlad eesmargid ja need eelistused on jarjestatud. Kolmandaks eeldavad realistid, et riigid tootavad eesmarkide saavutamiseks valja strateegiad, mis votavad arvesse eesmarkide eelistuste jarjestust. Samas tunnistavad ka realistid ise, et riigid ei suuda alati ratsionaalselt kaituda.
Julgeolek kui peamine huvi - Riikide peamine huvi on julgeoleku tagamine, mida tehakse labi jou. Koigi riikide rahvuslik huvi on ellujaamine.

Lisaks on realismi uks eelduseid see, et sise- ja rahvusvahelisel poliitikal on vahe: poliitika, mis toimub riikide vahel, on teistsugune kui poliitika, mis toimub riikide sees. Valis- ja sisepoliitikat eristatakse pohjusel, et realismi seisukoha jargi on rahvusvahelised suhted voitlus voimu ja rahu parast. Kull aga ei vaideta, et riigid oleks kogu aeg sojaga seotud, ent samas valdab neid arevus soja voimalikkuse ees. Sisepoliitikas toimuvad voitlused on realistide jaoks vagivallatud, mis on tingitud voimu tsentraliseeritusest ja legitiimsusest. ^[6]

Keskne kontseptsioon on realismis joudude tasakaal. See tahendab, et kui riigi ellujaamist ohustab moni hegemooniline riik voi tugevamatest riikidest moodustunud liit, tuleks riikidel uhendada joud ja luua liit, millega sailitada soltumatust labi vastaspoole voimu kontrollimise. Joudude tasakaal tagab selle, et ukski riik ega liit ei suuda domineerida teiste ule. Realistide hinnangul on suurriikide vaheline soda vahem toenaoline, kui joudude jaotus on suhteliselt vordne. ^[5]

Realismi koolkonnad [ muuda | muuda lahteteksti ]

Realismi puhul on esil mitmeid erinevaid koolkondasid, millest tuntumad on klassikaline realism ning neorealism, mida nimetatakse ka struktuurseks realismiks.

Klassikaline realism selgitab rahvusvahelist poliitikat labi inimloomuse. Koolkonna kohaselt ihaldavad inimesed voimu ning neil on domineerimise tahe. Seetottu peavad klassikalised realistid riigi kaitumist inimese inimloomuomaduste peegeldusteks, mis tahendab seda, et rahvusvahelises poliitikas kaib voitlus voimu parast inimloomuse tottu. ^[7]
Neorealism selgitab konflikte anarhilise riigisusteemi kaudu. Ka neorealistid noustuvad, et rahvusvaheline poliitika on voitlus voimu parast, ent seda ei selgitata inimloomusega . Neorealism rohutab hoopis julgeolekualase voitluse ning riikidevaheliste konfliktide pohjusena ulemaailmse autoriteedi puudumist. Kenneth Waltz on maaratlenud rahvusvahelise susteemi struktuuri kolm elementi, milleks on organiseerimise printsiip, uksuste eristamine ja voimujaotus. Organiseerimise printsiip on anarhia ehk rahvusvaheline poliitika toimub tsentraliseeritud voimu puudumisel. Selle toimijad voi uksused on riigid. Voimujaotus suurriikide vahel on muutuv ning see on rahvusvahelise susteemi puhul votmetahtsusega soltumatu muutuja . Neorealistide hinnangul maarab suurriikide arv rahvusvahelise susteemi uldise ulesehituse. ^[7]

Allianssid ja riikide koostoo [ muuda | muuda lahteteksti ]

Realism selgitab, et riigid teevad koostood uldiselt siis, kui neid ohustab uhine vaenlane, mistottu uhendatakse suhteline joud. Teooria uhe pohilise kontseptsiooni, eneseabi uksuse jargi ei ole riikidel kellelegi peale iseenda julgeoleku tagamisel toetuda. Kuigi riikidel on voimalik moodustada alliansse voi nendega uhineda, ei realistide kohaselt riigid nendele toetuda, kuna partnerid ei pruugi taita enda kohustusi hetkel, mil seda koige vajalikum on. Lisaks seab riikide efektiivse koostoo kahtluse alla skeptilisus voimalike partnerite kavatsuste suhtes, eriti peale uhise vaenlase kadumist, mistottu on allianss klassikalise realismi kohaselt julgeoleku tagamisel ebastabiilne koostoovorm. ^[4]^[5]

Neorealismi struktuurne rohk keskendub suuresti suurriikidele ja nende kaitumisele, ent ei selgita piisavalt, kuidas vaikeriigid rahvusvahelises poliitikas kaituvad. Kenneth Waltzi neorealismi koolkond kirjeldab seda, kuidas kaituvad suurriigid alliansside puhul. Suurriigid kas suurendavad voi vahendavad enda panust allianssi. See kirjeldab samas seda, kuidas kaituvad ka vaikeriigid. Suurriigi panuse vahendamine allianssi vahendab heidutuse onnestumise toenaosust ning suurendamine suurendab seda toenaosust. ^[7]

Thomas Christensen ja Jack Snyder, politoloogid, on kritseerinud Waltzi ideed ning lisanud sellesse uue muutuja. Nad on lisanud, et mitmepooluselise maailma puhul, kus kaitsel on eelis runde ees, on suurriigi panuse vahendamine allianssi toenaolisem. Kui aga nahakse, et runnakul on eelis kaitse ees, siis kipuvad suurriigid suurendama enda panust allianssis. ^[7]

Neorealismi uheks variandiks peetakse Stephen Walti ohu tasakaalustamise teooriat, mis selgitab riikide kaitumist valise ohuga silmitsi seismisel. Walt on uurinud, kas riigid eelistavad valise ohuga silmitsi seismisel tasakaalustamist ( balancing ) ehk ohu vastu kellegagi liitlaseks asumist voi kaasajooksmist ( bandwagoning ) ehk ohuallikaga liitlaseks asumist. Nendest on enam levinum taktika tasakaalustamine kui kaasajooksmine. Tema teooria kirjeldab ka seda, et riikide liitumine allianssidega tuleneb tajutavast ohust. Kui riigid tunnevad suurt ohtu oma julgeolekule, suureneb alliansside moodustumise voimalus. Kui oht vaheneb, vaheneb ka alliansside moodustamise toenaosus ning olemasolevad allianssid voivad toenaolisemalt laguneda. ^[7]

Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]

↑ Camisao, Sandrina Antunes and Isabel (27. veebruar 2018). "Introducing Realism in International Relations Theory" . E-International Relations (Ameerika inglise) . Vaadatud 16. juunil 2024 .
↑ Korab-Karpowicz, W. Julian (2017), Zalta, Edward N.; Nodelman, Uri (toim-d), "Political Realism in International Relations" , The Stanford Encyclopedia of Philosophy (Summer 2017 trukk), Metaphysics Research Lab, Stanford University , vaadatud 16. juunil 2024
↑ Center, Notre Dame International Security (21. juuli 2022). "An Introduction to Realism in International Relations" . ND International Security Center (inglise) . Vaadatud 16. juunil 2024 .
↑ ^4,0 ^4,1 Charrette, Jason; Sterling-Folker, Jennifer (14. veebruar 2023), "Realism" , International Organization and Global Governance , London: Routledge, lk 95?105, ISBN 978-1-003-26636-5 , vaadatud 16. juunil 2024
↑ ^5,0 ^5,1 ^5,2 Schmidt, Brian C. (2020), Sookermany, Anders McD (toim), "Realist International Theory and the Military" , Handbook of Military Sciences (inglise), Cham: Springer International Publishing, lk 1?16, DOI : 10.1007/978-3-030-02866-4_103-1 , ISBN 978-3-030-02866-4 , vaadatud 17. juunil 2024
↑ James, Alan (1989). "The Realism of Realism: The State and the Study of International Relations" . Review of International Studies . 15 (3): 215?229. ISSN 0260-2105 .
↑ ^7,0 ^7,1 ^7,2 ^7,3 ^7,4 Reiter, Dan (1994). "Learning, Realism, and Alliances: The Weight of the Shadow of the Past" . World Politics . 46 (4): 490?526. DOI : 10.2307/2950716 . ISSN 0043-8871 .

[1] Camisao, Sandrina Antunes and Isabel (27. veebruar 2018). "Introducing Realism in International Relations Theory" . E-International Relations (Ameerika inglise) . Vaadatud 16. juunil 2024 .

[2] Korab-Karpowicz, W. Julian (2017), Zalta, Edward N.; Nodelman, Uri (toim-d), "Political Realism in International Relations" , The Stanford Encyclopedia of Philosophy (Summer 2017 trukk), Metaphysics Research Lab, Stanford University , vaadatud 16. juunil 2024

[3] Center, Notre Dame International Security (21. juuli 2022). "An Introduction to Realism in International Relations" . ND International Security Center (inglise) . Vaadatud 16. juunil 2024 .

[:02-4] 4,0 ^4,1 Charrette, Jason; Sterling-Folker, Jennifer (14. veebruar 2023), "Realism" , International Organization and Global Governance , London: Routledge, lk 95?105, ISBN 978-1-003-26636-5 , vaadatud 16. juunil 2024

[:1-5] 5,0 ^5,1 ^5,2 Schmidt, Brian C. (2020), Sookermany, Anders McD (toim), "Realist International Theory and the Military" , Handbook of Military Sciences (inglise), Cham: Springer International Publishing, lk 1?16, DOI : 10.1007/978-3-030-02866-4_103-1 , ISBN 978-3-030-02866-4 , vaadatud 17. juunil 2024

[6] James, Alan (1989). "The Realism of Realism: The State and the Study of International Relations" . Review of International Studies . 15 (3): 215?229. ISSN 0260-2105 .

[:2-7] 7,0 ^7,1 ^7,2 ^7,3 ^7,4 Reiter, Dan (1994). "Learning, Realism, and Alliances: The Weight of the Shadow of the Past" . World Politics . 46 (4): 490?526. DOI : 10.2307/2950716 . ISSN 0043-8871 .

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]