한국   대만   중국   일본 
David Hume ? Vikipeedia Mine sisu juurde

David Hume

Allikas: Vikipeedia
David Hume
Sunniaeg 26. aprill 1711 ( Juliuse kalendris ), 7. mai 1711, 26. aprill 1711
Edinburgh
Surmaaeg 25. august 1776 (65-aastaselt)
Edinburgh
Amet filosoof , majandusteadlane , raamatukoguhoidja , ajaloolane , kirjanik
[ muuda Wikidatas ]

David Hume ( 7. mai 1711 Edinburgh ? 25. august 1776 Edinburgh) oli ?oti filosoof , ajaloolane ja esseist. Ta oli koos Adam Smithi ja Thomas Reidiga uks ?oti valgustusliikumise juhtkujudest. Ka peetakse teda uheks koige olulisemaks inglise keeles kirjutanud filosoofiks ja viimaseks kolmest suurest Briti empiristist .

Elulugu [ muuda | muuda lahteteksti ]

David Hume koostas moni kuu enne surma oma eluloo visandi (dateeritud 18. aprilliga 1776).

David Home sundis 26. aprillil vkj 1711 Edinburghis Lawnmarketi pohjaosas advokaadina tegutseva vaesunud aadliku Joseph Home of Chirnside 'i teise pojana; tal oli vanem vend John (sundis 1709) ja vanem ode Catharine (sundis 1710). [1] [2] Tema ema oli Catharine Home, sundinud Falconer, kelle isa oli Sir David Falconer (1640?1685), Lord President of the College of Justice . [3] Isa suri 1713 ning jattis vanemale vennale alates 16. sajandist perekonnale kuulunud Ninewellsi moisa Berwickshire 'is Chirnside 'i lahedal Whitadderi joe aares, kus lapsed ules kasvasid, ja lord Halkertoni tiitli, Hume'ile kui nooremale vennale jai vaike osa varandusest, nii et tal oli noorena vahe raha. Selleparast oli ta sunnitud kuidagi elatist teenima. [4] Aeg-ajalt viibis ta ka hiljem Ninewellsis. Hume jai eluks ajaks vallaliseks.

12-aastaselt (voib-olla isegi 10-aastaselt; tavaliselt asuti oppima 14-aastaselt) astus David Home koos vanema vennaga Edinburghi Ulikooli . Ta oppis seal ladina ja kreeka keelt, loogikat ja metafuusikat. Ema ning onu George'i survel hakkas ta 1726 Edinburghis oigusteadust ( ?oti oigust ]) oppima. Aastal 1729 katkestas ta opingud, sest tundis "uletamatut vastumeelsust koige vastu peale filosoofia ja uldise opetatuse" [5] . Nagu ta oma eluloos samas lauses mainib, eelistas ta Johannes Voeti ning Arnold Vinniuse asemel lugeda Cicerot ja Vergiliust . Ta tegeles matemaatikaga ning luges ajaloo-, kirjandus- ja filosoofiaalaseid teoseid. Oppejoudude vastu oli tal vahe austust: aastal 1735 kirjutas ta sobrale, et professorilt pole midagi oppida, mida ei leiaks raamatutest. [6] Ta omandas selle aja jooksul nii palju teadmisi, et vois hiljem sopradele oigusabi anda. Ta laks tagasi Inglismaa piiri aarsesse Ninewellsi ema, venna ja oe juurde, kus ta puhendus filosoofiale, lugedes raamatuid ning vaadeldes inimeste, sealhulgas iseenda motlemist ja tegevust.

David Hume

Umbes 18-aastaselt tegi David filosoofilise avastuse, mis avas talle "uue mottelava", mis ajendas teda "heitma korvale koik muud meelelahutused ja tegevused, et puhenduda taielikult sellele". [7] Ta ei oelnud, mis see "lava" on, ja kommentaatorid on teinud mitmesuguseid oletusi. [8] Hume otsustas vahemalt kumme aastat lugeda ja kirjutada. Ta joudis vaimse kokkuvarisemise aarele ning leidis siis, et selleks et paremini kirjutada, peab tal olema aktiivsem elu. [9] "Seesmise rahulolematuse" seisundi korval oli tal kehalisi kaebusi, algul skorbuut , siis suljevoolus. Ta pidi saama arstiabi ja oma eluviisi muutma. Arst diagnoosis selle opetlaste haiguseks. Hume kirjutas, et see algas kulmusest, mille ta pani laisa meele arvele ja mis kestis umbes uheksa kuud. Hiljem aga ilmusid sormedele skorbuudiplekid . See otsustaski arsti diagnoosi. Hume kirjutas, et ta sai tinktuuride ja husteeriavastaste pillide kuuri, ta pidi neid votma iga paev koos pindi klaretiga . Tervis paranes veidi, kuid 1731. aastal oli tal taitmatu soogiisu ja hooti sudamepekslemine. Kui ta oli mone aja palju soonud, muutus ta pikast ja peenikesest tusedaks. [10] Sellest ajast jai ta eluks ajaks tugevalt ulekaaluliseks. Ta loobus kabinetiuksindusest, veetis rohkem aega perekonna ja sopradega, kais iga paev ratsutamas ega sundinud end enam filosoofilises uurimistoos kiireid edusamme tegema. Aegamooda tuli tootahe tagasi ja tervis paranes. [11]

Hume'i katse taiendada oma teadusele puhendatud elu kaupmehetegevusega ebaonnestus. Ta tootas umbes 1734. aastast pool aastat Bristolis kaupmehe sekretarina. Sel ajal muutis ta oma nime kirjapildi Home'ist Hume'iks, et Inglismaal seda oigesti haaldataks. Kaupmees ja tema sobrad pilkasid Hume'i tema ?oti paritolu, haalduse ja teadmiste parast. Ka see oli uks pohjustest, miks ta tegevusest kontoris varsti loobus.

Alates 1734. aastast viibis Hume Pariisis ja Reimsis auf. Prantsuse elustiil meeldis talle. Suvel 1735 asus ta elama Le Mansi lahedale Loire 'i aarde La Fleche 'i. Selle kula jesuiitide kloostris oli Rene Descartes koolis kainud. Hume tootas erakorteris La Fleche'is kaks aastat oma teose " A Treatise of Human Nature " (" Traktaat inimloomusest ") kallal. [12]

Londonis valmistas ta alates 1737. aastast seda 1739/40 ilmunud teost trukiks ette. Teos ei saanud suurt vastukaja. Hume avaldas anonuumsena ise teosele retsensiooni, mis aga teosele kuigi palju rohkem tahelepanu ei toonud, nii et Hume leidis hiljem: [13] : " Surnult sundinuna tuli see trukist ega leidnud niigi palju tahelepanu, et vahemalt kadestajatel tasast nurinat tekitada." Parast seda puhendus Hume esseede kirjutamisele. Tema " Moraalsed ja poliitilised esseed " ( Essays, Moral and Political , esimene koide 1741 , teine 1742 ) osutusid monevorra populaarsemaks kui " Traktaat inimloomusest ". Kadetsejate nurin avaldus siiski anonuumses pamfletis, mis pani alguse tema mainele ateisti, materialisti ja amoralistina, mistottu tal oli vahe lootust saada kohta Edinburghis eetika ja pneumaatilise filosoofia oppetooli, kuhu ta 1745 kandideeris. Kandidatuur tekitas teravat protesti ja 1746 oeldi talle ara. Parast ema surma pidi Hume eraopetlase elust loobuma. Ta tootas selle asemel 1745 Inglismaal kolmanda Annandale'i markii juures koduopetajana ning 1746. aastast kaks aastat sekretarina kindral St. Clairi juures. Ta saatis kindralit sojavaelisel ekspeditsioonil Prantsusmaa rannikule, seejarel adjutandina sojavaediplomaatilisel missioonil Viinis ja Torinos. Need aastad, mil ta filosoofilise uurimistooga ei tegelnud, toid talle varanduse, mis tagas talle jargnevaiks aastaiks finantsilise soltumatuse; monedel andmetel umbes 1000 naelsterlingit. [14]

Samuti ebaonnestus 1751 kandideerimine Glasgow ' ulikooli loogikaprofessori kohale. Parast edutut kandideerimist Edinburghi ulikooli professoriks sai Hume'ist Annandale'i markii koduopetaja. Peagi avastas Hume, et noor markii oli hullumeelne ja tema moisavalitseja ebaaus. Hume'il onnestus ebameeldivast olukorrast paaseda ja ta vottis vastu oma noo, kindralleitnandi James St. Claire'i juures sekretari koha. Ta saatis kindralit diplomaatilistel missioonidel Viinis ja Torinos . Aastal 1748 ilmus Hume'i "Uurimus inimmoistusest" ( Philosophical Essays Concerning Human Understanding , hilisema pealkirjaga An Enquiry Concerning Human Understanding ), mis oli katse esitada "Traktaadi" esimese koite ideid arusaadavamas vormis. 1751 ilmus "Uurimus moraaliprintsiipidest" ( An Enquiry Concerning the Principles of Morals ), mis pohines kohati "Traktaadi" kolmandal osal.

Aastal 1752 ilmunud "Poliitilised esseed" ( Political Discourses ) ja 6-koiteline "Inglismaa ajalugu" ( History of England , 1754 ? 1762 ) toid talle tuntuse ja majandusliku iseseisvuse.

Filosoofia [ muuda | muuda lahteteksti ]

Psuhholoogia [ muuda | muuda lahteteksti ]

Hinge kui substantsi ei ole. Teadvus koosneb muljetest ning nende kahvatutest koopiatest ideedest . Nii muljed kui ka ideed voivad olla lihtsad voi liitsed. Liitmuljed ja liitideed saadakse lihtmuljete ja lihtideede liitmisel. Teadvus tootab paratamatute reeglite jargi, naiteks motlemine toimub varasemast kogemusest saadud assotsiatsioonide toimel.

Hume jaotas assotsiatsioonid sarnasusassotsiatsioonideks , naabrusassotsiatsioonideks ja pohjuslikkusassotsiatsioonideks .

Looming [ muuda | muuda lahteteksti ]

Enesetapust [ muuda | muuda lahteteksti ]

Essees "On Suicide" kaitseb Hume enesetappu .

Ta utleb, et filosoofia on ulim vastumurk ebausule ja vaarale religioonile. Koik teised vahendid on kasutud voi ebakindlad. Lihtne taip ja elukogemus pole tohus: paljud voimekad arimehed on elanud jamedaimas ebausus. Isegi roomsameelsus ja leebus ei aita; paljud naised, kellel tavaliselt need omadused on, on lasknud ebausul paljud roomud murgitada. Terve filosoofia saab ebausust paremini voitu kui enamikust inimloomuse pahedest ja ebataiustest. Armastuse voi viha, auahnuse voi kitsiduse juured on meelelaadis ja afektsioonides, mida koige tervemgi moistus vaevalt kunagi taielikult parandab, aga ebausk, mis pohineb vaaral arvamusel, kaob kohe, kui toene filosoofia inspireerib oigemaid sentimente korgemate joudude kohta. Ravimi tohusust saab siin takistada ainult vaarus. Cicero ( De divinatione ii. 72, 150) utleb, et ebausklik inimene on alati onnetu, isegi uni, mis teisi muredest vabastab, toob talle hirmu unenaoennete parast.

Cicero lisab, et kuigi ainult surm saab tema viletsusele lopu teha, ei julge ta seda paaseteed kasutada, vaid pikendab oma elu ainult asjatust hirmust, et ta voib oma loojat pahandada, kui ta kasutab seda voimet, millega heategev olend on teda varustanud. Ebausk on temalt roovinud Jumala ja looduse annid, ja kuigi uksainus samm voiks teda valu ja kurbuse vallast valja viia, hoiavad ebausu ahvardused teda vihatud elu kuljes, mida peamiselt ebausk teebki viletsaks. Neil, keda elu hadad on sundinud seda vahendit kasutama, kuid kellel see soprade hoole tottu pole onnestunud, on harva julgust teistsuguseks surmaks ja otsustavust seda uuesti teha. Nii suur on surmahirm, et kui surm naitab end kujul, millega inimene pole puudnud oma kujutlust lepitada, siis see omandab uue hirmsuse ja saab tema ornast julgusest voitu. Aga kui sellele loomulikule argusele lisanduvad ebausu ahvardused, kaotavad inimesed kogu kontrolli oma elu ule, sest see ebainimlik turann roovib meilt needki paljud naudingud, milleks meil on tugev kalduvus.

Puuame siin inimestele algse vabaduse tagasi anda, uurides tavalisi argumente enesetapu vastu ning naidata, et see tegu voib koigi antiikfilosoofide sentimentide jargi olla suust vaba. Kui enesetapp on kuritegelik, peab ta olema uleastumine kohusest Jumala, ligimese voi iseenda ees.

Toestamiseks, et enesetapp ei astu ule kohusest Jumala ees, piisab ehk jargnevast. Materiaalse maailma ulalpidamiseks kehtestas Jumal uldised ja muutumatud seadused, millega koiki kehasid hoitakse nende oiges vallas ja funktsioonis. Loomade ulalpidamiseks andis ta neile kehalised ja vaimsed voimed, millega neid hoitakse selles eluviisis, milleks nad on maaratud. Need kaks printsiipi tungivad pidevalt sisse teineteise valda ning aeglustavad voi kiirendavad teise toimimist. Nende mittetaielikust lahusolekust ei teki segadust, vaid ullatav harmoonia ja proportsioon, mis annab koige kindlama argumendi korgeima tarkuse kohta. Jumalik ettehoole ei ilmne vahetult igas toimingus, vaid hoiab koike ulal nende uldiste ja muutumatute seadustega, mis on aegade algusest kehtestatud. Koiki sundmusi voib pidada Jumala tooks, sest need tulenevad loodutele antud voimetest. Koik sundmused on Jumala silmis uhtviisi tahtsad ja ta on koiki ette nainud. Ta pole uhtki sundmust uldiste seaduste alt valja votnud oma vahetuks tooks. Kui jumal oma erilise tahtega uldisi seadusi rikub, siis see jaab inimeste vaatluse alt taielikult valja. Kui elutu loodus toimib inimeste huve ja olukorda arvestamata, siis saavad inimesed oma voimete abil enda eest hoolitseda. Mis on siis selle printsiibi tahendus, et inimene, kes elust vasinuna ning vaevast ja viletsusest jahituna vapralt uletab loomuliku surmahirmu ning pogeneb sellelt julmalt naitelavalt, et ta peaks esile kutsuma Looja meelepaha Jumala padevusse sekkumise ja universumi loomuliku korra rikkumise parast? Kas siis Jumal reserveeris inimeste elu votmise endale ega jatnud seda universumi uldiste seaduste juhtida? See on ilmselt vaar; inimeste elu soltub samadest seadustest nagu teiste loomade elu ning allub samadele mateeria ja liikumise seadustele. Kas selleparast, et inimeste elu soltub mateeria ja liikumise uldistest seadustest, on iseendalt elu votmine kuritegelik, sest neisse seadustesse sekkuda voi nende toimimist hairida on igal juhtumil kuritegelik? Aga see tundub absurdne, sest koigil loomadel on oma voimete piires taielik voli looduse toimimist muuta. Seda teeb inimese iga tegu ja liigutus. Selleks et naidata, et endalt elu vottes looduse kaiku muuta ei tohi, on tarvis pohjendit, miks see juhtum on erandlik. Kas selleparast, et inimelu on nii tahtis? Aga universumi jaoks ei ole inimelu tahtsam kui austri elu. Ja olgu selle tahtsus kui tahes suur, on loodus jatnud selle inimese aranagemise hooleks. Kui inimestel poleks oigust oma elu kasutada, siis oleks sama kuritegelik puuda oma elu sailitada. Juuksekarv, karbes, putukas suudab havitada selle vageva olendi, kelle elu on nii tahtis. Kas on absurdne eeldada, et inimese aranagemine voib legitiimselt korvaldada selle, mis soltub nii tahtsusetutest pohjustest? Kas arvate, et ma selleparast nurisen jumaliku ettehoolde ule voi nean enda loomist, et ma teen lopu elule, mis jatkudes teeks mind onnetuks? Kaugel sellest; olen lihtsalt teadlik sellest, et edasine elu oleks onnetu, aga ma tanan ettehoolet huve eest, mida olen nautinud, ja voime eest mind ootavast halvast hoiduda. ( Agamus Deo gratias, quod nemo in vita teneri potest . Seneca , Epistulae 12) Sina, kes sa rumalast peast arvad, et sul seda voimet pole ning sa pead oma vihatud elu jatkama, nurised ettehoolde ule. Sina ju opetad, et mis halb mind ka ei tabaks, tuleb mul ettehooldega leppida, sest koik on Jumala too, ka inimeste teod. Nii et ka siis, kui ma langen oma mooga labi, votan ma surma vastu Jumalalt. Alistumine ettehooldele igas hadas ei valista inimlikku oskust ja usinust, kui nende abil on voimalik hada valtida voi sellest paaseda. Miks ma siis ei voi kasutada mis tahes vahendit? Kui minu elu ei kuuluks mulle, oleks minust kuritegelik ka seda ainult ohtu seada ning keegi, kes seda kuulsuse voi sopruse parast teeb, ei tohiks nimetada kangelaseks . Ettehoolet ei saa inimene kahjustada ( Tacitus , Annales i. 79) Vana-Rooma ebausu jargi on ebavaga joesange muuta, Prantsusmaa ebausu jargi on ebavaga rougete vastu vaktsineerida, tanapaeva Euroopa ebausu jargi on ebavaga oma elu lopetada. Miks siis ei ole ebavaga maju ehitada, maad harida ja ookeanil seilata? Aga vaidetakse vastu, et ettehoole on pannud sind otsekui tunnimeheks, ja kui sa deserteerid, oled suudi massus Jumala vastu ja pahandad teda. Aga kust sa votad, et ettehoole on mind tunnimeheks pannud? Minu sunnil on pikk pohjuste ahel, ja paljud pohjused olenesid inimeste tahtlikest tegudest. Aga ukski neist poleks toimunud ettehoolde nousoleku ja kaasabita, ja oma eluvasimusest ma voingi jareldada, et mind on tunnimehepostilt ara kutsutud. Ettehoole on pannud mind ka praegu sellesse tuppa; kas ma ei voi siis lahkuda, kui ma heaks arvan, ilma et oleksin desertoor? Kui ma olen surnud, jatkavad minu keha koostisosad oma osa taitmist universumis; universumi kui terviku seisukohast pole see suurem muutus kui minu lahkumine toast. Inimene voib kull hairida uhiskonda ja sellega Jumalat pahandada, kuid maailma ta ei suuda hairida.

Ja kuidas on naha, et uhiskonna hairimine Jumalat pahandab? Inimloomuses olevast suu- ja kahetsustundest ning laitusest. Vaatame nuud, kas enesetapp on niisugune tegu, kas see rikub meie kohust ligimese ja uhiskonna ees. Elust lahkuv inimene ei kahjusta uhiskonda, vaid ainult lakkab head tegemast; kui see on kahju, siis koige vaiksemat sorti. Tundub, et koik meie kohustused teha uhiskonnale head eeldavad midagi vastastikust. Ma saan uhiskonnalt kasu ning seetottu peaksin edendama selle huvisid, aga kui ma uhiskonnast taielikult tagasi tombun, kas ma saan siis veel seotud olla? Aga kui pidada meie kohustusi head teha igikestvaks, siis kindlasti on neil mingid piirid; ma ei ole kohustatud tegema uhiskonnale vaikest head suure kahju hinnaga mulle endale; miks ma peaksin siis pikendama onnetud elu pisikese kasu parast, mida avalikkus voib-olla minult saab? Kui ma vanuse ja haiguste parast on oigus mis tahes ametist lahkuda, puhendudes enda kaitsmisele nende hadade eest ja leevendades oma tulevase elu viletsust nii palju kui voimalik, miks ma ei voiks siis neile viletsustele kohe lopu teha teoga, mis ei ole uhiskonnale kahjulikum? Aga oletame, et ma ei suuda enam uhiskonnale kasuks olla, oletame, et olen uhiskonnale koormaks ja minu elu takistab kellelgi olla uhiskonnale kasulikum; siis ei ole elust loobumine mitte ainult suutu, vaid ka kiiduvaarne. Ja enamik inimesi, kellel on kiusatus elust loobuda on sellises olukorras. Inimene osaleb vandenous avalikes huvides, ta on kahtluse all, teda ahvardab vollas ning ta teab, et ta on nii nork, et annab piinamisel saladuse valja. Kas ta mitte ei teeniks siis avalikku huvi paremini, kui ta teeks oma elule kiire lopu nagu Filippo Strozzi noorem ? Voi oletame, et pahategija on oiglaselt moistetud habistavasse surma? Miks ta ei voiks siis oma karistust ennetada, saastes end lahenevale surmale motlemise arevusest? Ta ei sekku ettehoolde asjadesse rohkem kui see, kes teda surma moistis, ja tema vabasurm on uhiskonnale sama kasulik kui hukkamine.

Selles, et enesetapp voib sageli olla kooskolas asjaosalise huvidega ja tema kohusega enda ees, ei saa olla kahtlus kellelgi, kes moonab, et vanus, haigus voi halb saatus voib teha elust koorma, mis on hullem kui havimine. Vaevalt on keegi loobunud elust, mis on vaart elamist. Loomulik surmahirm on nii suur, et vaikesed motiivid ei saa meid sellega lepitada; ja kui meile ei tundu enesetapja olukord nii hull, siis voime vahemalt kindlad olla, et ta on niisugune ravimatu halb meeleolu, mis murgitab igasuguse naudingu, nii et ta on sama onnetu nagu see, kellele on osaks saanud koige rangem saatus.

Kui enesetappu pidada kuriteoks, siis saab sellele tougata ainult argus. Kui see pole kuritegu, siis peaksid nii elutarkus kui ka julgus panema meid kohe elust vabanema, kui see muutub koormaks. See on ainus viis, kuidas me siis saame uhiskonnale kasu tuua, andes eeskuju, mis jataks igauhele alles onne voimaluse elus ja vabastaks teda tohusalt igasugusest ohust ja onnetusest.

(Oleks kerge toestada, et enesetapp on sama seaduslik kristluse jargi, kui see oli paganatele. Pole uhtki Puhakirja teksti, mis seda keelaks. Puhakirjas soovitatakse kull ettehooldega leppimist, kuid see peab silmas allumist ainult valtimatutele pahedele, mitte sellistele, millest elutarkuse voi julguse abil jagu saab. Tapmise keed on ilmselt moeldud valistama ainult teiste tapmist, kelle elu ule meil pole voli. See, et seda kasku, nagu enamikku teisigi Puhakirja kaske, tuleb moistuse ja terve moistuse abil modifitseerida, on selge surmanuhtluse rakendamise praktikast, mis on seaduse kirjatahega vastuolus. Aga isegi kui see kask oleks surmanuhtluse vastu, poleks sellel praegu autoriteeti, sest kogu Moosese seadus on tuhistatud, niivord kui see pole kehtestatud loomuoigusega , ja sellega pole see keelatud. Cato Noorem ja Brutus , Arria ja Porcia toimisid kangelaslikult; nende jaljendajad peaksid saama jarelpolvedelt samasugust kiitust. Plinius Vanem utleb, et voime enesetappu sooritada on inimeste eelis jumalate ees: Deus non sibi potest mortem consciscere si velit, quod homini dedit optimum in tantis vitæ pœnis (ii, ptk 5).)

Moju [ muuda | muuda lahteteksti ]

Psuhholoogias sai Hume'ist alguse assotsiatsionism .

Teosed [ muuda | muuda lahteteksti ]

Vaata ka [ muuda | muuda lahteteksti ]

Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]

  1. ↑ "Scotlands People Connecting Generations. Eluloolised andmed" . Originaali arhiivikoopia seisuga 18. detsember 2014 . Vaadatud 16. veebruaril 2015 .
  2. ↑ Gerhard Streminger . David Hume. Der Philosoph und sein Zeitalter. Ein Biographie. , C. H. Beck, Munchen 2011, ISBN 978-3-406-61402-6 , lk 54
  3. ↑ Vanemate eluloolised andmed.
  4. ↑ Hume, D., The Letters of David Hume , Volume 1, Oxford University Press, 2011, pp. 1-2.
  5. ↑ David Hume. My Own Life. ? D. F. Norton (toim). The Cambridge Companion to Hume , Cambridge University Press 1993, lk 351.
  6. ↑ Kirjas Jemmy Birchile, tsiteeritud raamatus: E. C. Mossner. The Life of David Hume , Oxford University Press 2001, lk 626.
  7. ↑ David Hume. A Kind of History of My Life. ? D. F. Norton. The Cambridge Companion to Hume , Cambridge University Press 1993, lk 346: "kui olin umbes kaheksateistkumneaastane, siis tundus, et mulle on avanenud uus mottelava, mis vaimustas mind moodutult ning pani mind noortele inimestele omase tulisusega korvale heitma koik muud naudingud ja tegevused ning puhenduma taielikult sellele."
  8. ↑ Vt Oliver A. Johnson . The Mind of David Hume , University of Illinois Press 1995, lk 8?9.
  9. ↑ Mossner, 193.
  10. ↑ David Hume. The Letters of David Hume , kd 1, Oxford University Press, 2011, lk 13?15.
  11. ↑ Gerhard Streminger . Hume mit Selbstzeugnissen und Bilddokumenten , Reinbek/Hamburg 1986, lk 17?24.
  12. ↑ Heiner F. Klemme . David Hume zur Einfuhrung , lk 11?15.
  13. ↑ David Hume. Mein Leben , lk LIII.
  14. ↑ Heiner F. Klemme. David Hume zur Einfuhrung , lk 16?17. Jens Kulenkampff . David Hume , 2. trukk, Beck, Munchen 1989, lk 18.

Kirjandus [ muuda | muuda lahteteksti ]

Valislingid [ muuda | muuda lahteteksti ]

Parit lehekuljelt " https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=David_Hume&oldid=6487525 "