Mihkel Ludig ( 9. mai 1880 Vaskraama , Reiu vald ? 7. mai 1958 Vandra ) oli eesti helilooja, koorijuht ja organist, uks konservatooriumi asutajaid.

Mihkel Ludig sundis teise lapsena peres, kus hiljem oli kokku 18 last. Ta mangis kodus ehitatud orelil juba 5-aastaselt ja 16-aastaselt oli Parnus organist. ^[1] Muusikahariduse omandas Ludig Peterburis, oppides seal orelit, kompositsiooni ja klaverit. Kooli lopetas Ludig 1904 . aastal. Orelit oppis Ludig ka varem, astudes juba 16-aastaselt Moskva konservatooriumi oreliklassi.

1908 . aastal korraldas ta Peterburis esimese eesti heliteostest koosneva sumfooniakontserdi. Ka hiljem oli ta paljude muusikaliste suururituste korraldaja (sh VII uldlaulupidu 1910, Endla teatri avamine 1911) ja uks laulupidude traditsiooni taastajaid parast I maailmasoda 1923.

Aastatel 1918?1924 tootas ta Kaarli kiriku organistina, oli ka 1917 . aastal moodustatud Eesti esimese jalavaepolgu muusikakomando ulem (kapellmeister). Koige olulisemaks kujunes siiski Tallinna Korgema Muusikakooli asutamine 1919. aastal. Neli esimest aastat oli Ludig kooli direktor ja luhemat aega orelioppejoud.

1925?1928 elas Ludig Argentinas , lootes leida Buenos Aireses rakendust organistina. Alustada tuli siiski koigest restoranipianistina. Hiljem asutas Argentinas eesti seltsi ja juhatas sealset saksa meeskoori. 1929?1932 opetas Ludig Tallinnas orelimangu, oli Kaarli kiriku organist ja Tallinna Reaalkooli muusikaopetaja. Seejarel kolis ta Parnusse ning asus juhatama Endla seltsi koore. 1934. aastast surmani elas ja tootas Ludig Vandras.

Ludig tegeles ka heliloominguga. Tema tuntuimaks teoseks on koorilaul " Koit " (sonad Friedrich Kuhlbars ), mis esmalt kanti ette autori juhatusel 1923. aasta laulupeol ning mida tanapaeval esitatakse iga uldlaulupeo algul parast humni, laulu viimaste taktide ("... taevasse tousku me lootuse loit") ajal suudatakse peotuli.

Eesti Punase Risti III klassi teenetemark 1939.