Kohta on esmamainitud 1582. aastal kui Dietrich Brinckeni moisat (
Dwor Dytrycha Brynka,
1584
Brynkow
, 1588
Brink Moyze
, 1591
Folwark Brynk Moyza
). Moisa saksakeelne nimi Brinkenhof ongi tuletatud selle perekonna jargi. 1640. aastal muus Martin Brincken moisa Dietrich Riegemannile.
[1]
Riegemannide valduses oli mois
Rootsi ajal
ning nende nimest tuleneb moisa eestikeelne nimi (teadaolevalt esimest korda eesti keeles mainitud 1715. aastal
Rimanni
moisana). Parast
Pohjasoda
on moisa omanikeks olnud
Kawerid
,
Gavelid
,
Boettigerid
,
Rosenid
,
Blanckenhagenid
ja
Strykid
.
[2]
1882. aastal ostis Strykidelt Kriimani moisa
Ahja moisnik
Alexander von Brasch, kelle parijatelt omandas selle 1909. aastal parun Hans von
Tiesenhausen
. Hans von Tiesenhausen muus moisa 1916. aastal Tallinna kodanik Selma Eldringile, kellelt see voorandati Eesti Vabariigi
maareformi
kaigus.
Vabadussoja jarel tukeldati Kriimani moisa maad
asundustaludeks
ning jagati paljude tol ajal moisas tootanud tooliste ja
moonakate
vahel. Nii pandi alus Kriimani jarve ja moisat umbritsevale kulale (Variku, Hallika, Oru, Kalda, Savikoja jne asundustalud). Kriimani moisasuda aga anti Vabadussojas Eesti riigile osutatud teenete eest 1921. aastal sanitaar-kindralmajor
Aleksander Paldrokile
. 1935. aastal ostis moisa Tartu suurarimees
Karl Janes
.
2022. aastal ilmus Eda Kalmre sulest raamat "Kriimani kriimud lood. Mois ja saja-aastane kula".
Moisasuda asub
Kriimani jarve
kaldal. Uhekorruseline puidust peahoone oli kasutusel valla sotsiaalmajana, viimased aastad on seisnud tuhjalt. Enamik korvalhooneid on havinud voi tundmatuseni umber ehitatud.
[2]
Moisas tegutseb Kastre vallavalitsuse nousolekul Kriimani Kula Selts, kes on moisa juurde paigaldanud ka moisa ajalugu kirjeldava infotahvli ning malestuspingid Aleksander Paldrokile ja Karl Janesele.
Kriimani moisa juurde kuulusid Kulkna ja Roiu karjamois.
[1]
- EAA, f. 1363. Kriimani mois.
- Maiste, Juhan. Nutt, Nele.
Tartumaa moisad
. Naituse "Kaotatud paradiis" kataloog. ? Eesti Pollumajandusulikool. Maastikuarhitektuuri eriala toimetised II. Balti villa rustica II. Tartu: 2005. Lk 41.