Hugenotisojad ehk hugenottide sojad olid kodusojad Prantsusmaa kuningriigis , mida pidasid 16. sajandi teisel poolel hugenotid ja katoliiklased .

8 ususoda aastatel 1562?1598, peeti Louna-Prantsusmaa aadlikest kalvinistide (hugenottide) ja kodanlaste ning absolutistliku kuningavoimu toetavate katoliiklaste vahel. Protestantlik vahemuse vastu algasid uha karmimad repressioonida Henri II valitsemise ajal (1547?1559). Parast Henri II surma valitses riiki tema lesk Caterina de' Medici ning tema pojad (1559?1560) Francois II , (1560?1574) Charles IX ja (1574?1589) Henri III .

Hugenotte juhtisid Navarra kuninganna Antoine de Bourbon , tema jarglane Henri , prints Louis de Conde ja admiral Gaspard de Coligny , katoliiklasi Guise 'id.

Hugenotisojad algasid Guise'ide korraldatud Vassy veresaunaga ( 1. marts 1562 ), mis kaivitas esimese hugenotisoja, mille ajal sekkusid Inglise, Saksa ja Hispaania vaed rivaalitsevate protestantide ja katoliiklike joudude poolel. Katoliiiklased said toetust Hispaanialt, hugenotid Inglismaalt ja Saksamaalt.

Parast kolme esimest soda solmitud Saint-Germaini lepitusedikti ( 1570 ) pohjal said hugenotid usuvabaduse ja kindlusi Edela-Prantsusmaal ( La Rochelle jt.)

Partlioo veresaun ( 24. august 1572 ), mille kaigus Pariisi hugenottide juhi Navarra Henri ja kuninga oe Marguerite de Valois ´ pulmadeks kogunenud hugenottide tuumik tapeti, sealhulgas kuninga mojukas nounik Gaspard de Coligny . Tapatalgud korraldati ka provintsides ja see vallandas sojad uuesti. Hugenotid loid oma kindluste piirkonnas konfoderatsiooni (riik riigis). Vastukaaluks moodustasid katoliiklased 1576 Katoliikliku Liiga ja 1584 Pariisi Liiga . Et need piirasid kuningas Henri III voimu, lahenes kuningas hugenottidele ning laskis 1588 tappa Henri de Guise 'i. Seepeale tagandas Pariisi Liiga kuninga troonilt. 1589. aastal, kui suri Caterina de' Medici , pogenes Chartres`isse ja liitus Navarra Henriga ning Henri III vagi hakkas koos hugenottide omaga Pariisi piirama.

Hugenotisojad kulmineerusid Kolme Henri sojaga , milles Henri III lasi morvata hispaanlaste toetatud Katoliikliku Liiga juhi Henri de Guise 'i ja vastuseks morvati kuningas Henri III. Parast nii Henri de Guise'i (1588) kui ka Henri III (1589) morva loppes konflikt Navarra protestantliku kuninga troonileasumisega kui Henri IV (esimene Bourbonide dunastiast kuningas) ja tema jargnenud protestantismist loobumisega (1592), mis joustus aastal 1593, tema heakskiitmisega enamuse katoliiklike valitsejate (1594) ja paavsti poolt (1595) ning tema poolt sallivusseaduse Nantes'i edikti (1598) valjaandmisega, mis tagas eraldi jumalateenistuste vabaduse ja kodanike vordoiguslikkuse.