Teine asi oleks elavate inimeste vahasse modelleerimine, nagu seda muu maailma pooblistaaride ja muidukuulsustega usna palju tehtud on. Siis saaks selgelt vahet teha ? see, kellel silmad pilguvad ja naeratus vareleb, on originaal, see, kes temaga staatiliselt pornitsedes ≪klaasi kokku loob≫, on vahakuju. Tulge ja ahhetage!

Naiteks meie kultuuriministrile kuluks valetopisest dublant hadasti ara. Teisik istuks voi seisaks kusagil nahtava koha peal rambivalguses ning tema suhu monteeritud kolarist tuleks peaministri haalega lugulaul sellest, kui vajalik on koik rahvuskultuuriga seotu taie rauaga ara kaibemaksustada, sest muidu on oht, et inimesed hakkavad toiduainete ja alkoholi kallinemise tottu soomise-joomise asemel senisest rohkem raamatuid lugema. Liigse kultuuraga viie rikkama hulka ei saa! Originaal ehk Laine Janes ise saaks samal ajal presidendiproua kombel mone toreda ja arendava hobiga tegeleda. Pakun, et naiteks koorijuhtimine tuleks tal vaga hasti valja. Nagin suve hakul, kuidas ta maailma esimesel vorokeelsel laulupeol neidudekoori ees uhte minu, Priit Pajusaare ja Glen Pilvre lugu juhatas. Ilusti vehkis, sarmikas naine, kaunid riided seljas, midagi halba ei saa utelda!

Hobide juurde tulen hiljem tagasi. Hetkel nendin, et kultuuri ministeerida ei ole ju teps mitte lihtne ulesanne. Lisaks korgeteks ja klassikalisteks tituleeritud distsipliinidele kuulub ministeeriumi halduse alla rahvamassidele riburada pidi lahemale minnes palju sellist, mida saaks nimetada ka seltskondlikuks voi koguni meelelahutuslikuks tegevuseks.

Kulturnikud ule terve Eestimaa murravad paid, kuidas ja millise eelarvenurgaga kutta soojaks naiteringi proovisaal ning kuidas osta memmede tantsuruhmale uued triibuseelikud. Moodas on need ajad, mil eestlased voorvoimude kiuste seltse asutasid ja rahvamajade ehitamiseks tuluohtuid ja talguid tegid. Nuud on voim oma, aga seelikutel juba koiaugud sees, uusi oleks hadasti vaja ? ja mida need naised ohtutundidel peale omavahel rahvatantsimise ikka teevad?

Mehed on ju enamasti surnud, Soomes tool voi voimlas trennis.
Koigele lisaks kuulubki kultuuriministeeriumi ja tema vaiksemate odede juhtimise alla ka nahtus nimega sport. See, et Lurichist ja Abergist jaid tulevastele polvedele ainult kondid, sportlasi ei heiduta. Koplinurgas kive veeretades tulemust ei saa. Tanapaeva atleedid tahavad samuti maksurahade eest tosse ja trennipalka. Raske on kultuuriametnikel selles virvarris orienteeruda. Pigem jaada vahakujuna tuimaks ning andagi rohkem sellele, kes lihaselisem ja ohtlikum valja naeb.

Nuud ma lahkan natuke spordi olemust ja teen ettepaneku. Olemuselt on sport lihtne sodimise alternatiiv. Inimene on ju loomult tapukikas. Kes teab, mitu pead paevas tanu korvpallisaalide olemasolule kaikaga kangi all lohki loomata jaab voi mitu rahvusvahelist relvakonflikti hoiab ara voi oigemini suunab kultuursemasse vormi jalgpalli MM? Oo sport, sa oled rahu! Nii on oeldud. Arvestamata kas voi hiljutiste olumpiamangude varjus toimunud Gruusia intsidenti tuleb sellega noustuda. Nuud jouangi taiesti loogilise ettepanekuni: spordi ja sportlase eest hoolitsemine tuleb anda kaitseministri katesse.

Sportlased oleks kaitseministeeriumile jumala kingitus. Hiljutistest uudistest teame, et praegusel ajal saabuvad vikside ja musklis poiste asemel ajateenistusse pidevalt hoopis mingid imelikud narkojoobes vissid. Sportlikud tuubid on kuhugi peitu pugenud. Akki naiteks kultuuriministri tiiva alla? Jonn ei anna kaitseministril muud ette votta kui samuti voorale kapsamaale trugida ning hakata kaitsevoime ning sodurite moraali kosutamise asemel skulptuuridega jandama. Mis sest, et tulemus kulturaalide vaitel kauniduse-sobivusega ei hiilga.
Hiilgamisprobleemi lahendame sojameheliku sirgjoonelisusega ? klaas, LED-valgustid, taisnurgad ning ammugi oma jaavhirmutavat moju toestanud natsionaalsotsialistlik esteetika. Miks te siis panite meie sportlased pihta!?

Olgu keha- ja muidukultuuride valitsemisjaotusega parasjagu kuidas on, aga sellised hobid nagu sport, pseudofolkloorsed tantsud ning kooris rookimine kannavad lisaks muule ilusale koik uhte motet ? fuusiline pinge ning kova haalega karjumine loovad inimesel naarmed kaima! Koik ju ei susti ega suitseta ning ega armumisi samuti liiga tihti ette satu. Moni, naiteks siinkirjutaja, margistab-laiendab oma piire trukimeediaga ning onnestavad ihunored hakkavad tema kukalt suristama hoopis sonu seades.

Kirjandus ongi meil Eestis tegijate erahobi, kuigi keelehoidja- ning arendajana kultuuri pohialuseks olles peaks pohiseaduses jarge ajades asjad veidi teisiti olema. Lihtsale roomule sonapuslega mangimisest lisandub antud juhul ka kahjuroom ? selle heietuse kirjutamisega jatan ma ulejaanud ligi kolmsada Eesti Kirjanike Liidu liiget vaga viletsasse olukorda. Mitte ukski neist, tapsemalt keegi peale minu ei saa selle loo eest honorari. Suurel osal neist luuseritest pole ka naiteks haiguskindlustust, sest hobide eest sotsiaalseid garantiisid ei anta.

Loodan, et ma pole oma kirjutisega veel lugejaid ega kolleege vaga rangalt solvanud. Kui te aga ise tahate ennast kellegi solvamise abil upitada, siis uurige valja ohvri leivatookoht ning lausuge sarkastiliselt: ≪No jah, see, kes enam midagi teha ei oska, hakkab...≫ Kolmikpunkti asemele laheks siis vaese alandatu ametinimetus, koik umberseisjad noogutavad vahemalt motteis ning muigavad parastavalt pihku. Proovige: kontroloriks, kaitseministriks, autojuhiks... Hobide puhul see valem aga ei toota. Kuidas solvata numismaatikut, filatelisti voi rahvatantsijat? Eeltoodu ei lahe, jatab utleja enese rumalasse ossa. Vaeseke, kas sul ei olegi uhtegi hobi?

Hobid ulendavad. Hankige enesele moni, soovitavalt midagi kultuurset. Sportki tuleks kone alla, kuigi selles moodetakse tulemusi enamasti arvudes, neid aga ei saa usaldada. Matemaatika ju ei toimi, numbrid kukuvad ule maailma ning naha on, et naiteks majandusse investeerimine ei tasunud ara. Kultuur aga pusib ja kindlasti mitte kasutu vahasambana. Leidke hobi, ehk saate priiskamiseaja lopu agoonias enesele tibakese vaarikustki tagasi.

Lopetuseks lippan alguses teemaks olnud teisikute-teema juurde tagasi ning nendin, et peale kuluka vahanikerdamise sobivad inimesekujuliste nukkude tegemiseks ka palju odavamad materjalid, naiteks silikoon, lateks ning kumm. Tore oleks oma alter ego tais puhuda, talle raamat katte suruda ning enese asemel tootusappa togimiseks seisma panna. Ja ise minna labajalasammul korgust hupates ning ≪Tuljakut≫ umisedes oma voidusamba minimudelite kogu sorteerima.