Noue tusedama kirjandusliku toidu jarele pusib Prantsusmaal juba monda aega. Auhinnatudki teoste hulgas markad palju vahem selliseid, mis ainult saravad ja on ules kobrutet, voi milles autor ilutseb, edvistab, haletseb voi stiilitseb, palju enam aga romaane varskemate ainetega ja joulisema kasitlusega. Mone A. de Saint-Exupery dramaatilise lendurromaani menu, L.-F. Celine’i johkralt satiirilise romaani Teekond oo loppu labimurd senistest maitsetest, mahlaka ja primitiivse J. Giono pusimine silmapiiril – koik sellised nahted tahistavad aeglast, kuid kindlat maitsepooret.

Nuud on siis ka Goncourt’i auhindajad riskinud oma poolehoidu avaldada julgemale maitsele. ?Riskinud” seeparast, et nende 1933. a. valitu – A. Malraux – viib meid salongipsuhholoogiast eemale revolutsionaaride ja revolutsioonide valdkonda, ja ka naine ei mangi ta teostes mingit osa. Muidugi juhtis auhindajaid eeskatt A. Malraux tugev ja omaparane talent, kuid voib uhes L. Pierre-Quint’iga oelda, et M. Prousti auhindamisest saadik (1919) pole Goncourt’i akadeemial olnud nii onnelikku katt kui seekord. Toesti, mis on saanud koigist nende Malherbe’idest, Perochonidest, Sandre’itest, Deberlydest? Unarusse vajuvad voi juba loojunud keskparasused.

A. Malraux hindab enne koike kargust ja mehisust, ei pea suurt lugu sotsiaaleetilisest halemeelsusest, kull aga isub kangelastegusid. Tema lemmikkujuks on sangar, kes hulgab ornusi ja kaastundmust, soostab tegudesse, milles ei kohku tagasi uhestki konsekventsist, ja seisab paratamattuse ees pustipai.

Liiga noor (sund. 1901), et kaasa elanud olla maailmasojale, on ta oma heroismile kogemustoitu otsinud sojajargseist revolutsioonidest Kauges Idas. Indohiinas, kuhu kirjanik elama siirdus 20-aastasena, hiljem Hiinas, oppis ta lahemalt tundma inimesi igasugu kihtidest ja rahvustest. Ta romaanid toendavad, et ta on lahedalt tundnud hiina terroriste, kontrabandiste, vene revolutsionaare, Indohiina parismaalasi, aga ka Euroopa ametlikke esindajaid. Teaduhimulisena on ta uurimisretki ette votnud Parsiasse ja Afganistaani, lennuk on teda kandnud Araabiasse ning alles hiljuti onnestus tal korbeliivast avastada Seeba kuninganna hauda. Innuka maadeuurija seiklev veri tuksub elavalt vastu kaasaja suursundmustele ja nende taga – inimesele, olgu see misvarviline tahes. Oma sugavaimas olemuses on see tegudekirjanik seejuures vaga intensiivse tunnetustarbega.

Ent konelgu temast lahemalt ta toodang. Seda pole veel palju: kui valja arvata paar vahema tahtsusega teost, siis ainult kolm romaani.

Esimene neist, Vallutajad (Les Conqu e erants, 1928), viib meid Edela-Hiinasse, nimelt Kantonisse, Hiina rahvusliku arkamise keskkohta. Inglaste ulemvoimu vastu sihitud liikumist aitavad juhtida ja ohutada mitmest rahvusest eurooplased, nende hulgas silmapaistval kohal vene enamlased. 1925. aasta kirevate sundmuste taustal laseb autor esile kerkida Kuomintangi juures tootava propagandani ema Garine’i kuju. See ?veitsi paritoluga poolvenelane on kunagi Euroopas tuhise seiga parast (abordi kaasteadmine) pidanud kinni istuma. Vooraste leegionist labi kainud, pettub ta maailmasojast (see polnud kullalt ?aktiivne”), pogeneb tagasi ?veitsi, puutub seal kokku vene enamlastega, kelle doktriinid temas suurt huvi ei arata, kull aga nende massutehnika. Nende kaasabil ta paasebki Hiinasse, kus avaneb voimalus arendada juba ulatuslikumat aktsiooni.

Garine’is kohtame esmakordselt Malraux lemmiktuupi: see on mehine, resoluutne voimupuudja, vahem ideede- kui tahteinimene. ?Voimudelt ta ei ihaldanud ei raha, lugupidamist ega austust: ainult voimu ennast.” Kui kommunistide esindaja Kuomintangi juures tegutseb loosungiga: talupoegadele ja toolistele maad, siis on Garine olulahedasem, hiinalikuma lahtepinnaga, kogu ta programm on – sisendada hiina kulile usku temasse endasse, ta vaarikusse, ta elusse. Ent mis tahendab programm, kui Garine’i peahuviks on ikkagi voitlus ise ja selles – kirglik puud mitte alla jaada, vaid voita.

Seda voitlust peab Garine korraga mitmel rindel. Saal on koigepealt T?eng-dai, omamoodi hiinlaste Gandhi ja vaga lugupeetud suurus, kuid ilma voimupuudeta, kes ei soovi mingit vagivalda ja kes oma filosoofilise passiivsusega revolutsioonijuhtide meelest annab hiinlastele vaga hadaohtlikku eeskuju; siis Internatsionaali esindaja Kuomintangi juures, Borodine, kes oma doktrinaarsuses on jaik ja oludele kohanemata, arvestades kaske ainult Moskvast; edasi hiina kindral ja inglaste kasilane Tang oma vagedega; lisaks salk anarhiste ja terroriste, kes omapead talitavad ja kogu ettevotte ahvardavad nurja ajada.

Nende vastujoudude keskel mangib Garine oma osavat ja julget mangu, pannes kogu oma innu ja oskuse tema katte usaldet inimeste voiduleviimiseks. Kannatused aina karastavad ja ergutavad teda. ?Ma ei ole pehme inimene, kuid minulgi on vahel juhust olnud sugavalt tunda kaastundmust, mis kurku pigistab. Aga kui ma siis jaan uksi enda ette, hajub see kaastundmus ikka iseenesest. Kannatus teeb elu absurdsuse suuremaks, ta ei runda aga seda absurdsust, vaid muudab ta naeruvaarseks.” Rahvamassist pole see revolutsiooni juht kuigi suures arvamuses: ?Sellest on tarvis labida, nagu hastisahitud jalatoukega labi mustusehunniku.”

Romaani kohta on isegi Trotski sona votnud. Ta heidab ette koigepealt seda, et autor naeb Kantoni revolutsioonis ainult seikluste ja seikade rida ega selgita ta sugavamaid pohjusi; uldstreiki nahtavat labi eurooplase silma, kellele see tahendab eeskatt ventilaatorite seismajaamist ja riket einetuskorras. Ka Borodine polla mingi kommunist.

Autor ei jatnud vastust volgu. Ta pollagi moelnud anda liistkujusid, vaid elavaid inimesi ja ligidalt nahtud sundmusi. Kui Garine ei talita oige revolutsionaarina, siis ei saa ometi romaanikujust nouda, et ta peaks olema valjamoeldud eksimatu parteitegelane, liiati arvab ju ka Stalin, et Trotski ise pole talitanud oige revolutsionaarina…

Esikromaanil on kullalt puudusi: ta on paiguti tume neile, kes hiina olusid ja revolutsiooni uksikasju ei tunne, ulesehituselt ta on pigem episoodide ahel, nii siis mingi kroonika, kui labikomponeeritud romaan. Aga koigest hoolimata suudab autor taiel maaral sisendada kodusoja atmosfaari ja usutavaks teha ta omaparased juhid. Motted, mida teose lopus avaldab haige Garine, ullatavad oma viirastusliku selguse ja tihedusega.

Kuninglik tee (La Voie Royale, 1930) kinnitab autori pohikalduvust – luua julgeid, avanturistlikke tuupe, kes ei talita mitte instinktiivselt, vaid teadlikult, ja kes on tugeva mottekultuuriga. Ses romaanis on kujutusviis ja valjendus veelgi tihenenud, stiili oleks nagu alles jaanud midagi nende Kambod?a urgmetsade labipaistmatusest ja -paasematusest, kuhu kangelased oma huvimatka valinud. ?Kuninglik tee” on sajandeid unarusse jaanud tee labi urgmetsa, mille aares leidub veel eurooplastele avastamata muinasaardeid. Noor kunstihuviline Claude ja elust pargitud Perken riskivad matka seda teed mooda. Polismetsas avanevad seiklejaile looduslikud volud, sammaldunud templid uhkete skulptuuridega, aga ka metsikud suguharud, kellega tekib kokkuporge. Perkenit on taga kihutanud soov parismaalaste juurest ules otsida uht oma kadunud tuttavat, mingit veidrikku, keda seksuaalsuse alamuskompleks on ajanud kompensatsiooni otsima hadaohtudes. See mees leitaksegi uhest parismaalaste kulast, kuid pimestatuna. Nagu Simson on ta seotud kasikivi kulge jahvatama. Selle pimeda valgemehe vabastamiskatsest areneb pinev voitlus, kus Perken osutub hulljulgeks ja uhtlasi kogenult kavalaks. Haavata saanud, sureb ta teekonna kestes tais leppimatut polgust etteaimatava surma ja kogu elu vastu.

Ponev teekond labi polismetsa paelub oma urgse ilu ja alatise hadaohuga. Ei jata romaanis monu tekitamata ka parajad pisted Prantsusmaa burakraatseile esindajaile ja torked euroopa ravitarkusi jareleahviva siami arsti pihta. Lopus areneb poliitilist satiirigi, kui ?massulise” suguharu vastu saadetakse terve karistussalk, kes siis asulad tuhaks poletab, kuulipildujatega ulejaanud inimesed maha niidab voi neid laiali laande nalgima kihutab.

Aga ka selles romaanis on vahvustegusid, ulbeid valjakutseid surmale, elu kaalulepanekuid. Ikka kindlamini taipame autori veenet, et elu ilma vagiluseta on tuhine ja et elu motestab ning inimese vaartust loob alles heroism. Sellest vaatenurgast saab ka seiklus oma motte, kuna see pole muud kui kirg elu sisustada senitundmatuga, anda elule, mis iseenesest om sihitu, surmatrotsiga kindlustus ja alus.

Kolmas romaan, Inimolund (La Condition humaine, 1933), kinnitab juba erakordse tugevusega Malraux kujundusvoimete kasvamist, tehes uhtlasi veelgi ilmekamaks ta maailmatunde pohijoonise. See ponev teos on kunstiliselt kupsem eelmisist, ei lotvu kirjeldustesse, venitustesse, vaid on tegevuselt tihe, detailides ettenagematu ja ka motteliselt ergutav. See naib mitmeti vastavat eeskujuliku jutustuse noudeile, nagu neid on formuleerinud E. Jaloux: ?Suur romaanikirjanik pole mitte see, kes suurema voi vahema vilumusega korraldab tegelaste ja sundmuste kombinatsioone. Vaid see, kes oskab iga hetk reaalsusest avastada seda vaikest ja uhtlasi suurt miskit, mis tuleb inimesest, on alati ettenagematu, lipsab ara loogika eest ja mis akki mone ootamatu detaili kaudu meile tunda annab meie eneste peagu alati aimamata tott.”

Seekord viibime jallegi Hiinas, nimelt ?anghais, a. 1927, kus vastamisi voitlesid – ulemjuhataja T?iang-Kai?ek ja punased toolised. On ponevalt kujutet viimaste voitlusrakukesi, relvade hankimisi, massu ettevalmistusi, abiootusi, tanavalahinguid, atentaadikatseid, lopuks massu mahasurumist ja karistusi. Kuid nagu esikromaanis, nii siingi koik need valissundmused moodustavad ainult tausta uksikisikute kangelastegudele, ehk oigemini, sundmuste pideva kanga kujub lugeja ise koelongast, mida ta saab osakaupa uhelt voi teiselt romaanitegelaselt. Sest peavalgus ei lange siin sundmustekroonikale, vaid uksikkujudele, alates haritud terroristist T?enist ja lopetades uhe prantslasest veidriku parun Clappique’iga.

Usulise kasvatuse saanud ja Pekingi ulikoolis oppinud T?en sooritab oma esimese morva mingi fataalsuse ja endaohverdustungi survel, aga ka Malraux’le nii tuntud hupertrofeeritud passiivsuse vihkamisest. Nagu Garine, nagu Perken, nii ihkab T?engi voitlust, hadaohtu, va banque’i. Ta soostab hadaohtlikemalsse ettevotteisse, laheb oma ruhmaga desarmeerima politseid ja paari kaaslasega T?iang-Kai?ekile pommi viskama. Surmapolgusega kasikaes kaib ta elupolgus. Elul ei tunnustata olevat uhtki antud finaalsust, soe tuleb ise luua, enne ?ei” oeldes koigile ettekirjutustele ja objektiivseile vaartustele. Ikka imbub siit ja sealt riskinimese nihilismi: ?Ich hab’ meine Sache auf Nichts gestellt”. Kui siis seesuguse koigest irdunud autonoomse isiku sihisead apardub kokkuporkes eluga, on kohe varuks enesetapp. T?en tapab enese, samuti revolutsionaaride juht Kyo (kinnivoetuna ahvardab teda poomine, kuid passiivne surm on talle vastik ning endatapp tahendab vahemalt aktiivsust), ainult Katov, see kumnes tules karastet vene kommunist, annab oma murgitableti kahele norgemale seltsimehele, kuna ise koikvalmina laheb tulesurma. Ja Clappique, see pajats, keda molemad voitlevad pooled kasutavad, see veiderdaja, kes meenutab A. Beloi fantastilisi veidrikke ja kes muidu nii fataalses romaani ohustikus hoolitseb tarvilise vahelduse eest, kaib lobumajasid pidi, lootes oma lugupidamist tosta – endamorva ahvardusega.

Peagu igas tuubis on midagi kangekaelset ja fataalset, kuid igas uhes see avaldub teisiti. Massu peaorganiseerija, isiklikus elus tagasihoidlik Kyo, nait. on tasakaalus tuup, kellele sangarlusetunne on antud ?distsipliinina, mitte aga elu oigustusena. Ta ei rabelenud. Ta elul oli uks siht ja seda ta teadis: igauhele neist, kes praegu on nalja nagu aeglase katku kaes suremas, voimalikuks teha nende eneste vaarikusetunne.” ?Ei ole vaarikust ega reaalset elamist inimesel, kes tootab kaksteistkummend tundi paevas, ilma et ta teaks, mis jaoks ta tootab.” Kyo ei muutu ulbeks voi koguni kahetsevaks enne oma hukkamist, vaid ta votab isegi koik piinutusahvardused vastu suure ukskoiksusega, nahtavasti oma isalt, filosoof Gisors’ilt opitud rahuga.

Koigis neis inimjoonistustes osutab Malraux oma elutunde sarnasust Lord Jimi autori elutundega. Ta loob tuupe, kes oma kord seatud elusihti jalgivad viimsete konsekventsideni, ja kui siis, sugavamale ellu kaevudes, neil akki ees seisab tuhjus, siis moondavad ja varjavad nad seda kohe tekkiva valmisolekuga kangeluseks. Kangelastegu ise tostab inimese irreaalsusse, mingisse teomustikasse, millest tagasilaekumist igapaevaseisse askeldustesse meie autor oskab kujutada vaga sisendavalt.

Malraux mehelikkude tegude maailmas pole ruumi naisele. Kahes esimeses romaanis naistegelased uldse puuduvad, kui mitte arvestada, kangelase nimetuid tungide rahuldajaid. Ainult Inimolundis naidatakse Kyo naist, ?anghais sundinud sakslannat May’d. See on iseseisev naine, arst, Kyole hea seltsiline, kes valmis on mehega koos surmahadaohtu minema, kuigi samas ules tunnistab oma asjase abielurikkumise kellegi teisega (mis tahendab see tuhine seik uhele revolutsionaarile kesk voitlust? vihjab ta).

Pehmemad hingetoonid, meeleolud, unelmad ei leia varju Malraux mehelikus maailmas. Uhelegi ohvrile ei haletseta kaasa, puuduvad kaastundmusele sihitud hadade ja viletsuste kirjeldused. ?Ma ei salli inimsust, mis on tekkinud kannatuste vaatlusest,” utleb T?en oma endisele opetajale, pastor Smithsonile, kui see talle inimarmastust laheb meelde tuletama. See lause voiks sobiv olla Malraux enese mentaliteedile.

Kangelus ja surm – need on kaks peamotiivi senises Malraux toodangus. Aegajalt vilksatab nende tagant Koguja tarkus elu tuhisusest ja vaimunarimisest. Arvatavasti Massisi taolised katoliiklikud arvustajad ei jata seda juhtu kasutamata naitamaks, kuidas liigne uljus tuleb surmahirmust, mida voiks lunastada ainult kirik …

Paistab siiski, et Malraux on enam kui vaid juhuslik nahtus, ta on pealekasvanud elujoulise sugupolve uks esindajaid, uue, karge ja karmi elutunde kajastaja, kes hulgab hellitusi, ei unele ega meeleolutse, vaid on tegevusejanuline, voitleja, avastaja, uhe sonaga uue elu aktiivne pioneer.

Johannes Semper

Loomingust nr. 5/1934