Bernhard Linde: Omad ja voorad. Esseed. Osauhisus ?Varrak” Tallinnas, 1927. Kaas Ed. Ole’lt. 163 lk. Hind 200 mk.

Meie kriitilise kirjanduse ja ilukirjanduse suhe, ei ole proport­sionaalne. Meil puuduvad peaaegu veel igasugused kriitilised uurimused, monograafiad, ulevaated mineviku ja oleviku kirjandu­sest. Kuid veel enam: meil puudub ju meie kirjanduse ajalugugi! Sest ainuke ulevaatlikum sellesisuline teos ? M. Kampmanni “Kirjandusloo peajooned” ? ei suuda veel rahuldada kirjandus­loolisi ja kriitilisi -noudeid, jah kooliraamatunagi pole ta koigiti vastuvoetav. Meie kriitilise kirjanduse sund seisab alles ees, sest senist ilukirjanduslikku loomingut ja selle saavutusi on hinnatud juhulikult siin-seal ajakirjanduses ja harva ka uksikuis teosteis. Kuid viimaseil aastail on meie alguparase ilukirjanduse korval ka kriitilist kirjandust rohkemat maaral ilmuma hakanud. Seda roo­mustavat tousu vois tahele panna juba moodunud aastat, mil ilmus Fr. Tuglaselt ?Kriitika II“, Bernhard Lindelt ?August Kitzberg“, Hinno Vaselt ?Meie kirjandusliku kriitika pankrott” jne. Kaesolevgi aasta ei taha eelmisest maha jaada, vaid vastuoksa ? ettegi jouda. Nii on ilmumas Fr. Tugilaselt Juhan Liiviimonograafia, M. Silla­otsalt A. H. Tammsaare monograafia ja teisi teoseid teistelt auto­ritelt. Tanavu ilmunud Johannes Semperi esseedekogule ?Meie kir­janduse teed” ilmus hiljuti lisaks Bernhard Linde esseedekogu ?Omad ja voorad”.

Selle kogu eessonas utleb autor: ?Omad ja voorad” tahavad pakkuda kodu- ja valismaade kirjanikdest-kunstnikest nao­pilte, niis visanditena (minu sorendus!; K. Eh.) piirduvad uldjoonte tahendamisega, puudes siiski anda kirjeldatud autorite ilme iseloomustava osa, olgugi sagedasti subjektiivselt valgustatult.”

Ja toepoolest ? need artiklid on kullalt visandilised, nad piir­duvad vaidi uldjoonte tahendamisega, andes aga seejuures olulise, faktilise kokkuvotte ja ka iseloomustava osa kullalt taielikult, olgugi et sageli autorile omase subjektiivsusega. Kuid selle peale vaata­mata vaarivad moned artiklid tosist ja asjakohast tahelepanu. Nagu nait. artiklid ?Eino Leino elust ja loomingust” (lk. 76?102) ja ?A. H. Tammsaare. Jooni elust ja loomingust” (lk. 103?145).

Esimene ? ?Eino Leino elust ja loomingust” ? on meil ainuke asjalikum ja ulevaatlikum kokkuvote meie naaberrahva hiljuti surnud luuletaja-kirjaniku elust ja haruldaselt mitmekulgsest kirjandus­likust tegevusest ning viljakast loomingust. Lisaks sellele ulevaat­likule kirjutisele Eino Lelnost ja ta sonakunsti saavutuste tahtsusest mitte ainult Soome, vaid ka meie ja kogu pohjamaade kirjanduse arengus on Bernh. Linde avaldanud, oige taieliku nimestiku Eestis ilmunud kirjutistest ja arvustustest, mis kasitlevad Eino Leinot ja ta kirjanduslikku tegevust, ja ka senini tolgitud teoste (eriraamatutena) nimestiku.

Artikkel A. H. Tammsaarest kannab rohkem subjektiivset laadi ja, nii moneski kusimuses ning arvamises voib lahkarvamisi esile tulla (naiteks kas voi ?Toe ja oiguse” valgustamisel, hindamisel). Kuid artikli muutumata ja umberlukkamata vaartuseks jaavad kaks’ asjaolu. Ta on taielikum ja ulevaatlikum ulevaade A. H. Tamm­saare toodangust kui Fr. Tuglase essee, mis ilmus 1919. aastal (1919.?1927. a. jooksul on A. H. Tammsaarelt ilmunud neli teost: naidend ?Juudit“, novellikogu ?Poialpoiss“ ja romaanid ?Korboja peremees” ning ?Tode ja Oigus”). Teiseks vaarib artikkel ka juba selleparast tahelepanu, et Linde siin, esmakordselt on esitanud laie­mas ulatuses uksikasjalisemaid andmeid A. H. Tammsaare elust. Sel puhul tuleb jallegi meelde ? kui vahe me teame meie oleviku kirjanduse esindajate maisest olemisest, toiminguist, neist kui ini­mestest! Andmed A. H. Tammsaare, Ed. Hubeli, Fr. Tuglase, Gust. Suitsu, Henr. Visnapuu, j, p. t. elust on nii katkelised ja uldised, piirduvad peamiselt sunniaja ning -koha nimetamise ja mone muu aastaarvu mainimisega, et lugejal, kes tutvunud autori kirjandusliku loominguga, koigi tahtmiste ja puudmiste peale vaatamata katte­saamatuks jaab autor ise.

Bernh. Linde artikkel Tammsaare varasema ea toodangust on kullalt kriitiline lisand senistele uksikutele (peamiselt just Fr. Tuglase) kirjutistele. Selles oma artiklis avaldab Bernh. Linde veel moned huvitavad markused A. H. Tammsaarest. Nagu naiteks ta tootamisviisist (?Korboja peremees.” on kirjutatud 21 oo kestel ja ?Tode ja oigus” kuue kuu jooksul).

Teistest jutu all oleva esseedekogu artiklitest vaarib erilisemat tahelepanu 52-lehekiiljeline kirjutis Saksa-Austria luuletajast Peeter Altenbergist, kus autor huvitavaid arvamisi avaldab selle oma­parase kirjaniku kogu loomingust.

Raamatus ?Omad ja voorad” leidub peale eelmiste artiklite veel kaks: ?Esteetiline maitsmine”, mille puhul autoriga jallegi polemi­seerida voiks, ja luhem ulevaade Edvard Munchi kunstilisest toodan­gust. Viimane on kirjutatud juba 1910. aastal.,

Bernhard Linde raamatust ?Omad ja voorad” selgub, nagu ta varematestki kriitilistest kirjutistest (eriti just ?August Kitzberg”, et autor kordab sageli uht motet, ainujt vahese sonalise, mitte aga mottelise varieerimisega. Bernhard Linde lause ei ole alati loogiline ega selgelt moistetav. Ta paneb lugeja motlema, uurima ja ? mis koige pahem ? otsima. Otsima motet, moistet, mis autor on tahtnud edasi anda. ?Olen alati eelistanud pikki, korvallausetest kiilutud perioode ja nautinud sellase veidi pikaliselt ja, laisalt voo­lava lause rutmi“ (B. Linde ?Omad ja voorad” lk. 60?61). Ulearu pikki lauseid, mis toesti ?veidi pikaliselt ja laisalt voolavad”, leia­me sageli Bernhard Linde kirjutistest, Olgu juhuslikuks naiteks kas voi jargmine: ?Kui sagedasti ei kanna kirjanik oma mottes, teose algidu ja alles aastate valtel kasvab sellest mottekillust romaan, novell, draama voi luuletus, mille kirjutamine, ise on juba teise jargu tahtsusega asjaolu selle kirjaniku loomingu uldprotsessis, milles moodustab sisemine kupsemine, vaimne kandeaeg olulisema osa kui sunnitamine ise…“ (lk. 126). Bernh. Linde artiklite kompositsioonilinegi struktuur on monikord tasakaalutu ja vonkuv: siin-­seal omistab ta mitteolulisele voi vahemolulisele nahtusele, asjaolule laiema ja sugavama tahelepanu kui olulisele. Kuid koige peale vaatamata on Bernhard Linde esseedekogu kunstnik Eduard Ole joulise kaaneilustusega raamat, mille lugemine ja tundmine meie teadmisi nii monestki kuljest suudab rikastada, taiendada. Moned artiklid ? nagu Eino Leinost ja A. H. Tammsaarest ? suudavad tarvilikul maaral koolinoorsoolegi kirjandusloo tunnis ja selle oppi­misel heaks ja moodapaasemata kaaslaseks-abinouks olla,

K. Ehrmann

Eesti Kirjandusest nr. 6/1927