Sonad ?rahvuslik“ ja ?natsionaalne“ on monele dogmaatikule nagu punane ratik harjale. Kohe loob pea alla, pistab puhkima ning tostab sarvedele kogu nahtuse kompleksi, mis on nimetatud rahvuslikuks. Tos­tab sarvedele, puistab segi ning tallab jalgade alla.

Saarase kompleksi kujunemine voib sundida mitmel teel. Esiteks alaealises ajus vorsuma hakanud vooridee kasvajast, mis votab voima­luse reaalselt moelda. Teiseks on aastakumnete jooksul meil ja mujal rahvusluse sildi all aetud koige mustemat ari. Seda ari on aetud tul­gastuseni, nonda et votab tahtmise igaks uueks kokkupuutumiseks Firma Rahvusega.

See viimane rahvuslus-sona kurjastitarvitamine ongi koige suure­maks pohjuseks, miks isegi ajudega inimeste keskuses sonaga ?rahvus“ seotakse halb ja polastatav moiste.

Et juba mitte eeskatt anda pohjust umbusalduseks, vooritimoist- miseks ning kahtlustamiseks, selleks on otsitud sonale ?rahvuslik“ uut vastet, mis ei hairiks psuuhilisi komplekse amokijooksule uue asja vastu ega annaks ka pohjust alateadlikule reserveeritusele teisest kuljest. On kasustatnd sona ?omapara“ ja ?oma“ natsionaalses mottes, kuid need sonad ei anna siiski tapset ega selget vastet. Ikkagi jaab tarvidus so­nade ?rahvuslik” ja ?natsionaalne” jarele.

★ ?????★

★

Rahvas on psuhhofuusiline kultuurgrupp, mis on moodustatud uhel territooriumil, uhise poliitilis-majandusliku ning kultuurajaloo taus­tal. See suurgrupp koosneb inimestest. Inimkonna suurideed teostuvad rahvusgrupi kaudu, s. o. saavad liha ja vere, votavad vormi.

Rahvus on paratamatus igale inimesele. Sellest jargneb, et iga tosise ja isikuparase suure talendi looming on rahvuslik ega voigi olla muud. Lisame siin kohe juurde, et see looming on rahvuslik ainult siis, kui ta on teadlik oma rassist ja jaljendatamatu. Vaikeste talentide loo­mingut on aga igal hetkel ahvardamas isiksuse reetmine valisvormide kasuks.

Rahvuse moistes eritleme kahte momenti. Need on tundmus ja tunnetus. Tundmus ja tunne on tihedasti seotud rahvuse olemusega. See on moiste emotsionaalne kulg. Kellel absoluutselt puudub rahvus­tunne, see on rahvuspime ja seda ei saa aidata koige paremal juhulgi, nagu ei saa aidata pimedat paikese moistmisel. On ju ka varvipimedaid, kelle jaoks pole naiteks kollast voi sinist varvi. Kuid me ei raagi neist. Me koneleme normaalsetest inimestest.

Rahvuse emotsionaalne kulg on alateadlik. See voib valispidiselt uldse mitte avalduda. Ainult suurimail rahvuse katsumisaegadel ilm­neb see spontaanse nahtusena. Siis leitakse end jalle uhesuguste meele­liigutuste vallas, tuntakse end uksteisele lahedal ja kinnitatakse seega oma olemasolu julgust. Niisugustel hetkedel isiksus murrab oma uksilduse ning touseb osasaamisse grupist-kollektiivist. See on luurika ja paatose algus, dunaamilise joone tous. Me voisime kogeda seda oma vabadus­soja paevil, mil alateadvuses varjatud rahvustunne murdis esile kange­lasmeele ja kollektiivi suunas, leidis uhise dunaamilise joone.

Emotsionaalsele rahvuselamusele jargneb rahvuse tunnetamise mo­ment. Orgkollektiiv ehk urg meie otsib loosungit ning seletust oma elamusele. Koik katsed, seletada meie vabadussoda klassisojana, on jooksnud liivale. Jarele on jaanud uhtekuuluvuse tunnetamine rahvuse raamides, rahvuslikus kollektiivis.

Rahvusliku elamuse ning tunnetamise peale ehitavad nuud rahva­juhid ning valitsejad. Igauks neist tuleb oma poliitilise ja majanduse paevaprogrammiga, mille oigustamiseks ja maksmapanekuks nad puua­vad kasutada tekkinud rahvusdunaamikat.

Nonda naeme, et niisugune eeskavaline rahvuslus votab nii lop­mata palju eri varvinguid, omab niipalju eri loosungeid, kuipalju on ma­janduspoliitilisi ruhmitusi. Me naeme, et rahvuselamust ja -tunnetust kasutatakse muudeks korvalisteks sihtideks. Rahvuselamus ja -tunnetus ei ole neile mitte korgeim kategooria, millele alistuksid korvalnah­tused, vaid on abinouks voimuhoidmiseks poliitikas ja majanduses.

Rahvusmoistes voime peale elamusliku ja tunnetusliku momendi eritleda veel kahte kihti. Need on: eeskavaline ehk program­miline rahvuslus ja loov rahvuslus, rahvuslus olemuselt.

Oigusega margib Fr. Tuglas oma ?Rahvusliku kirjanduse” analuu­sis (vt. Eesti Kirjandus, 1934, nr. 5), et eeskavaline rahvuslus on noorte algavate natsioonide tunnus, millest tuleb ule jouda, et asuda praktilisele rahvuslusele. Olles pohimottelt nous selle seisukohaga, ei saa aga kuidagi leppida Tuglase poolt esitatud momendi hinnanguga neis kusimustes.

Tuglas on positivist. Ta ei hinda ses kusimuses kullaldasel maaral relativiteeti. Moiste ise on aga relatiivne ning dialektiline, s. o. rah­vuse kollektiivgrupp ja iga isik selles grupis mojutavad uksteist vas­tastikku. Isik mojutab grupi ideoloogiat, grupp aga iga uksiku isiku karakterit.

Relatiivsuse ning dialektika seisukohalt on eeskavaline rahvuslus oluline moment ning vagev relv, mida ei voi nalja ega hooletuse parast peost maha visata. Samast relatiivsusest valjudes ei ole eesti vaike­rahva rahvusideaal iialgi mitte seesama, mis naiteks prantslase, inglase, venelase voi sakslase oma. Seeparast ei voi valmis vormeleid ja valmis vorme rahvuskusimuses votta ilma kriitikata ja analuusita ning nende kriteeriumide aluselt hinnata meie seisukohta.

Rahvusliku ideaali ja rahvusliku kunstipraktika leiutamises peame teadlikult arvestama rahvusmoiste suhtelisust ning dialektikat. Me naeme oma silmadega, kuidas poliitilis-majanduslikul ja riigivalitsemise alal nende moistete mitte silmaspidamise tagajarjel on meie valitsus­aparaat, meie kultuurpoliitika ning isegi majandusprogramm moodusta­tud suurrahvastelt valmilt ule voetud retseptide jargi. Sedasama val­milt ulevotmist naeme ka kunstides ja kirjanduses. Ometi on ilmne alaealisuse tunnus ka enese alavaartustamine. Meheks vorsunud isik julgeb ja tahab oma elu. Oigus elule on aga primaarne inimoigus.

Eeskavalist rahvuslust varitsevad toepoolest suured ideede karid. Tehes aga endale selgeks rahvusluse moiste relatiivsuse ja dialektika, julgeme tahistada rahvusliku ideaali ning rahvusliku loomisega soidu- suunda tuleviku kaartidele.

Uks ohtlikumaid karisid, millega targad ja ettevotlikud grupid ja kollektiivi juhid meie alaealisi hirmutavad, on see, et eeskavaline rah­vuslus voib muutuda agressiivseks rahvusluseks, maade ja varade vallu­tamiseks. See voimalus soltub muidugi rahvuse iseloomust ja rahva suurusest. Seda peame teadma.

Kusime kohe, kas on Eestis eeldusi selleks, et meie programmiline rahvuslus voiks muutuda agressiivseks. Rahva arvult? Ei. Rahva ise­loomult? Ei. Dr. O. Loorits oma teoses ?Eesti rahva usund” lk. 109 kirjutab: ?Vastand sellele on soome-ugrilase, keltlase, hiinlase jt. men­taliteet: ela ise ja lase ka teistel elada. Sellise passiivsuse ja heataotluse tottu oleme pidanud ikka ja aina taganema teiste toore egoismi ja salli­matuse eest, oleme kaotanud oma maaratu suure avara ja armsa Poh­jala slaavlaste suurriigile ja ise oleme kadunud ajaloo naitelava kuhugi kulisside taha.“ Aga nuud, kui eesti rahva arv ning iseloom ei voi­malda eeskavalise rahvusluse agressiivseks rahvusluseks muutumist, miks kordame siis kui papagoid rahvusliku agressiooni lookpohjenduse rahvusluse vastu? Miks kardame rahvuslust, mis voib ainult aidata sailitada meie psuhhofuusilist olemasolu ja kultuurvormi. Enese saili­tamine olgu ometi lubatud. Aastatuhandete jooksul oleme kaotanud liigse passiivsuse parast territooriumi ja rahva, nuud on meil kaotada ainult oma potentsiaalne kultuur. Selle kaotamist vist kellegi huvides tahetaksegi? Meile hadaohtlikem kari eeskavalise rahvusluse mereteel on see, millest raakisime eelpool. Nimelt, et meie maa ja saatuse juhid, arvestamata rahvuse moiste relatiivsust ja dialektikat, kasutavad rahvuselamusi ja rahvustunnetamist oma vahemate gruppide majanduspo­liitiliste voimutsemiste jaoks. See on tosine hadaoht eeskavalisele rah­vuslusele. Argu puudugu julgus luua pihta sellistele ?rahvuslastele“.

Sellisele voimutsevale ja aritsevale eeskavaliseie rahvuslusele seame meie vastu uue rahvusideaali. See ideaal on: loov rahvuslus. Suur­rahvastele voimaliku ekspansiooni vastu seame ekspansiooni toos ja loomingus, toos ja loomingus oma rahvastiku karakteri kujundamise. Loov rahvuskollektiiv ? see olgu meie praktiline rahvuslik ideaal! Selli­selt motestatud rahvusideaal olgu uus tunde- ja tunnetusvaartus, uus ulim kategooria, milliselt seisukohalt meie hindame oma umbrust ja nahtusi.

Loova rahvuse ideaal ei raagi vastu inimsuse aatele, sest inimsus saab end ilmutada ainult loova rahvuskollektiivi kaudu, vahemalt prae­gusel ajal. Loov rahvusideaal ei tunne toorest vallutamist, vaid tunneb voistlust rahvaste vahel toos ja loomingus.

Loov rahvusideaal ei ole seotud poliitilise ega sotsiaalse korraga, looval rahvusideaalil pole karta sotsiaalpoliitilist murrangut. Loov rah­vuslus voib teostuda isegi kommunistlikus uhiskonnas. Sest uhiskonna vorm muutub, rahvas ise jaab. Me naeme tanapaeval, et isegi kommu­nistlikul Venemaal saab natsionaalne elamus ja tunnetus tunnustatavaks jouks riigi ulesehitamisel. Ainult meie koduskasvanud internatsionalis­tid ei arvesta rahvuselamuste ja tunnetuste vaartust ulesehitavas loovas toos. Rahvuslik voitlus on osutunud vagevaks relvaks Noukogude Lii­dus, miks ei tohi siis meie seda jouallikat kasustada. Gruusia ja Armee­nia, Suur- ja Vaike-Vene vahel on age voistlus loovas toos. Armeenia on sisse veetud rahvusliku kapitali poolest koige joukam ja tehniliselt paremini varustatud osariik. Grusiinlased ei lepi sellega ning pinguta­vad kogu joudu armeenlastelt esikoha aravotmiseks. Noukogude Liidu koige parem ja kunstiparasem teater, nende oma kinnitamise jargi, on Rustaveli nimeline gruusia rahvusteater, mida juhib Abmeteli.

Kui meie tunnustame loova rahvusluse ideaali, siis ei ole meil min­git motet huljata eeskavalist rahvuslust. Eeskavaline rahvuslus on selle ideaali saavutamiseks vagagi oluline ja vajaline. See selgub kohe meie rahvuskultuurilise momendi hinnangust.

Hinnangu kusimusteks oleks eeskatt see: Kas me oleme valmis nat­sioon, taiusliku kultuuriga? Kas meil on kullaldaselt rahvuslikku kokku­kuuluvust? Kas meie rahvustunne on tugev nagu prantslastel ja teistel, kel pole vaja teoreetilist rahvuslust? Kas me lopuks omame loova rah­vusluse ideaali, mille seisukohalt voime hinnata oma sundmusi, mille voime panna oma rahvusliku dunaamika aluseks? Kas me omame kuju­liselt kindlat rahvuslikku karakterit?

Koigile nendele kusimustele peame vastama pooliku jaa’ga. Kui me ei voi vastata jaa’ga, kuidas voime siis hinnata momenti nonda, nagu oleksime taiesealine rahvas, kel pole vaja kavarahvuslust. Just momendi hindamises on tehtud meil viga, nii valitsuse kui ka kunstide alal. Me tunneme end taisealistena, kanname prantsuse natsiooni louahabet, kuid oleme natsiooniks alles kujunemas ja kaarimas. Vale momendi hinnang on toonud selle lohe ja isoleerituse, mis valitseb vaimuinimeste vaikese pere ja rahvahulkade vahel.

Koiki kardinaalseid kusimusi analuusides peame antud momenti hindama sellest seisukohast, et meie rahvuslik arkamisprotsess ei ole mitte loppenud, vaid on alles kaimas. Meie oleme alles alguse juures. Kitsas kontsentriline ring peab avarduma selleni, et see haaraks kogu rahva. Alles siis, kui kogu rahvas, vahemalt selle teadlik enamik, kuulub uhte ja hakkab kandma loova rahvusluse motet, voime pidada eeskavalise rahvusluse osa enamvahem sooritatuks. Seni peab aga eeskavaline rahvuslus, mis liidab rahva rahvuslikuks kollektiiviks, kes toimib loova rahvuse ideaali jargi, maarab rahvusliku karakteri ja mentaliteedi, jaama voitlusrelvaks sama ideaali eest. Meie areneme alles. Areng on aga rohkem kui fuusiline kasvamine. Seeparast ei tohi meie eksida momendi hinnangus ega kuulutada rahvusliku kujunemise ja arkamise protsessi enneaegselt loppenuks. See oleks roim, mis sarnaneks sellega, kui me kuulutaksime fuusiliselt alaealise isiku enneaegu taisealiseks. Antud moment nouab, et ka meie saaksime teadlikuks loova rahvusluse ideaalist, korraldaksime oma kultuurprogrammi selle ideaali seisukohalt. See on esiteks. Aga teiseks on see, et meie rahvusliku kokkukuuluvuse ohutamisega, uue ideaali istutamisega val­mistatakse kandepinda uuestimotestatud rahvuslikule ehk omaparasele kultuurile. Homne eestlane saab olema teine kui tanane.

Kolm teesi rahvuskusimuse praksises peab meil olema taiesti selge. Rahvuskusimust ja rahvuslust ei voi taiesti siduda sotsiaalse olu­korraga, sest rahvus on korgem kategooria kui sotsiaalne kord. See on esiteks: peame lahtistama rahvuse ja klassi.

Momenti hinnates peame eritlema loova rahvusluse, s. o. vaartuste loomise dunaamilisest ehk programmilisest rahvuslusest. Kui nuud omakultuuri loomingu eritunnus peitub kasitlusviisis, s. o. vormis ja uldinimlikus seisus, mis koige suuremal maaral vastab rahvuse psuuhi­kale, siis on loova rahvuskultuuri peamine ulesanne selle rahvusliku vormi leiutamine. Seejuures ei saa sugugi alahinnata seda, kui loo­mingus kasitatakse ka rahvuslikku dunaamikat, s. o. antakse teoreetilist ja programmilist rahvuslust. Muidugi moista, et selle juures nou­takse vormitaiust eelpool esitatud mottes. Siin peitubki noor- ja vanarahvuslaste vastuolu ning teineteise mottemoistmine. Vanarahvuslased naevad rahvuslikus loomingus peamiselt programmilist rah­vuslust. Nad seovad rahvuse moiste kaasaegse sotsiaalse struktuuriga ning ei ulatu seeparast nagema loova rahvusluse pingutusi rahvus­liku vormi otsimises. Noorrahvuslus seevastu teostab oma rahvuslikku kohustust loova rahvusluse suunas, s. o. noorrahvuslus kaib pohimotte jargi: kultuuri looming olgu sisult uldinimlik, vormilt rahvuslik.

Kuna nuud rahvuse vormimine ja natsiooni saamise ja sundimise ajal moningad nooremasse generatsiooni kuuluvais inimestes sagedasti eitavad ja hulgavad aineid ja tendentse, mis sisuliselt suunduvad rah­vuse olu tunnetamisele ja rahvussunni ajastu dunaamika tostmisele ning rahvuse vormimisele, siis see tahab olla vaarkasitus ja moist­mine. Kaesoleval hetkel programmiline rahvuslus olgu lubatud. Mitte uksnes lubatud, vaid see peab kaima kasikaes loova rahvuslusega. Dialektiliselt mojutavad nad teineteist vastastikku.

Seeparast ongi rahvusluse kusimus dialektiline kusimus. Kui omal ajal voidi todeda, et rahvuspoliitilised raamid on kitsad sellele kultuur­uhikule, mida nimetame eestluseks, siis nuud voime nentida, et ise­seisvaks saamisega oleme avanud avara ja laia rahvuspoliitilise vormi, mida meie ei suuda veel taita.

Selle vormi taitmine olgu noorrahvuslaste edaspidine ulesanne rahvusliku ideoloogia seisukohalt. Loov rahvuslus andku sellele vor­mile sisu.

Rahvusteadvus ning kokkukuuluvus ei ole eestlaste juures veel joudnud selleni astmeni, et ta kannaks intensiivset kultuuri loomist. Kultuuriuhtluse teel voime naidata ainult arenguprotsessi. Arenguprot­sessis ei ole aga vahese tahtsusega isikud ja ideed, mis mojustavad seda arengut.

Rahvusliku ideoloogia aluseks tuleb panna loov rahvuslus.

Rahvusriigi juhtimine seisku voimaluste organiseerimises loovaks rahvuslikuks tooks.

Henrik Visnapuu

Albumist ?Korp. Sakala 1909-1934″, 1934