Juhan Liiv

?Kurbus, valu ja ahastus on kaunis, kui ta on meist kaugel. Kui ta on kaotanud koik selle, mis temas oli isiklikku, erainimlikku. Kui ta on muutunud kurbmanguks, maastikuks voi sumfooniaks. Kui ta on muutunud selleks, mida nimetame kunstitooks.” Nii on lausu­nud Fr. Tuglas uhes malestusartiklis Juhan Liivist. Ja toesti lugedes Liivi luurikat, nautides neid ohkuv-valusaid hingepihtimusi voi ka neid selgepiirdelisi loodusemaalinguid unustame selle, kes on nende taga: vaese kannatava luuletaja. Ja siiski just Liivi loomingu moist­miseks on meil rohkem kui uhegi teise eesti kirjaniku juures vaja tunda ka selle autori valulis-traagilist elulugu.

Juhan Liivi sunnikoht asetseb Peipsi aares Riidmal. Ta vane­mad Benjamin ja Marianna olid varemini pidanud Alatskivi lahedal asetsevat veskikohta, kuid et see moisa kulge liideti, pidid nad siir­duma mujale ja leppima kehva kandikohaga Riidmal. Siin sundis Juhan Liiv 18. aprillil 1864. a. Juba tema sundimisest peale liikus ta elu traagilise tahe all.

?Ta sundis nimelt elumajast eemal asuvas vihusaunas, kuhu ta ema oli pogenenud vanemate laste ja teenijata pilkude eest. Isa oli sel ajal metsas tool. Alles ohtul koju joudnud, kuulis ta, et naine saunas poja sun­nitanud. Ta oli oodanud tutart, kuna tal niikuinii olnud juba neli poega, ja ta olnud nuud nii pahane, et kolme paeva kestel pole lainud sauna naist ega poega vaatama. Alles neljandal paeval toonud ta naise uhes lapsega toa juurde. Hiljem leppinud isa olukorraga, ja ema kasvatanud poega suu­rima helluse ja armastusega .“

Liivi vanemad olid vaga usklikud. Ta isa kuulus vennaste hulka ja olla esinenud vahel koguni lugijana. Piibli oli ta enam kui kord labi lugenud. Kodus elati karsket kristlikku elu, lapsi puuti kasva­tada samas kristlikus vaimus. Perekonnas valitses kindel traditsioon ristinimede suhtes. Eelistati piiblilikke nimesid (Joosep, Elias, Jakob). Ka tulevane luuletaja sai eesnimeks uustestamentliku Johannese, mille ta hiljemini luuletajana asendas rahvaparasema Juhaniga.

Juhani olles paariaastane (a. 1866), kolisid ta vanemad Riidmalt Rupsi kulla Oja tallu rentnikuks.

Autobiograafilises luuletuses ?Emale“ kujutab Liiv seda pere­konna kahekordset sunniviisilist elukoha muutmist (veskikohast Riidmale ja Riidmalt Rupsile).

Rupsi kula asetseb umbes viis km Alatskivi kirikust louna pool Tartu?Kodavere maantee aares. Laane pool maanteed asetsevad pol­lud, ida pool laotuvad laiali madalad heinamaad. Peipsini on siit linnulennult umbes kolm kilomeetrit ja selle sinine pind paistab vaatajale katte. Juhan Liivi lapsepolves kattis kull kogu madalikku tihe mets, aga tolgi ajal paistis Peipsi sinine selg Oja talust monikum­mend sulda pohja poole polluseljandikule. Vahenoudlik ja uhetooni­line oli L. lapsepolve kodu umbrus, kuid siiski armas: pollulapid, karjamaa vosad, sood ja metsatukad. Liivi luurikas ja jututoodangus kajastub hiljemini see maastik.

Oma lapsepolve veetis Juhan enamasti uksinduses, teiste las­tega ta palju ei seltsinud. Nagu koik tolleaegsed talulapsed, pidi Juhangi vanemaks saades labi tegema karjapolve. Seda aega on L. kujutanud hiljemini ?Varjus“ ja ?Kakimae kaos“.

Lugemise oppis L. selgeks kodus oma vanemailt vendadelt Kumneaastasena astus ta Naelavere kulakooli, mis asetses vaevalt km Oja talust Alatskivi poole maantee aares. Siin kais ta kolm aas­tat. Opingute korval harjutas ta siin ka viiulimangu. Ta vend oli Avispeal (kuus km Rupsilt) asutanud muusikakoori ja siin kais Juhan laupaeva-ohtuti kuulamas muusika-harjutusi ja laenamas venna raa­matukogust raamatuid lugemiseks.

Parast Naelavere kulakooli lopetamist tahtis L. edasi oppida

Kodavere kihelkonnakoolis. Et aga vanemate majanduslik olukord oli vilets, siis ei voimaldunud see talle enne kui 1879. a. sugisel.

Kodavere kihelkonnakool oli tol ajal heal jarjel, opetajaks oli Johann Jurgenstein, kes on J. Lille varjunime all tegutsenud ka eesti kirjanduse pollul. Jurgenstein oskas teha oppetood huvitavaks ja aratada opilastes huvi kirjanduse vastu. Ta pani suurt rohku eriti opilaste eesti keele kirjaoskuse arendamisele ja temalt said touget mitmed opilased kirjanduslikul alal tegutsemiseks, teiste hulgas ka Jakob ja Juhan Liiv. Juhani opingud edenesid keskmiselt, valja arva­tud matemaatika, mille kohta ta ise hiljemini tunnistab luuletuses ?Emale“:

Rehkendada ma ei moistnud

koolis, ega ? eluski…

Kihelkonnakooli ajajargust on parit ka J. Liivi esimene ajakirjanduslik katse. Tol ajal oli kaimas voitlus Eesti Kirjameeste Seltsis jakobsonlaste ja hurtlaste vahel. Kui a. 1881 Hurt EKS-i presidendi ameti maha pani ja Jakobson asemele valiti, hakkasid hurtlased seltsist valja astuma. Rohkesti ilmus neid loobujate nimekirju ?Eesti Postimehes”, mille toimetajaks oli tookord A. Grenzstein. J. Liiv koostas Alatskivil fiktiivse nimekirja loobuja­test nii, et eesnimede esimesed tahed moodustasid sona ?Baltlaste“ ja pere­konnanimede algustahed ? ?Piirikivi”, mis oli Grenzsteini pilkenimeks. Grenzstein, pettust mitte aimates, trukkis selle nimestiku ara.

Kodavere kihelkonnakoolis kais L. kaks talve; koolikursus jai tal lopetamata. Saksa keele oli ta siin siiski seevorra ara oppinud, et vois edaspidi vabalt lugeda saksakeelset kirjandust ja sel teel oma silmaringi laiendada.

Juhani vend Jakob oli saanud a. 1880 Vaike-Maarja kihelkonda Triigi-Avispeale opetajaks ja vallakirjutajaks. Aga juba jargmisel aas­tal haigestus ta siin raskesti ja kutsus Juhani endale asetaitjaks. Juhan saabuski 1882. a. veebruaris. Vaike-Maarjas sattus Juhan vaimselt arksasse umbrusse. Siin tegutses Aleksandrikooli abikomitee. Vaike-Maarjas elasid tol ajal ka mitmed eesti kirjanikud. Peale Jakob Liivi elasid siin veel Peeter Jakobson ? ?Udumae kuninga“ autor, hilje­m asusid siin luhemat voi pikemat aega veel Jakob Tamm, Otto Munther, Mihkel Kampmann jt. Vaike-Maarjas arkas ka Juhan Liivi kirjanikuanne, alul kull ainult valiste olude toukel. Juhan Liiv unistas algul nimelt muusikamehe elukutsest. Ta kais kummekond km eemal asetsevas naaberkoolimajas orelil harjutamas, sest et Avispeal see puudus. Viimaks toi ta endale naabrusest vaikese harmooniumi koju. Kuid seda kohale asetades leidis ta, et enam kui pooled haaled olid mangimiseks kolbmatud.

?Saatus ei taha, et minust muusikamees saaks,“ utles ta vihaselt ja lukkas harmooniumi jalaga eemale. ?Ei saa minust manguriista puudusel muusikameest, siis kirjamees peab minust ikka saama; sulge, tinti ja pabe­rit jouan ma ikka enesele noutada .“

Koige suurem moju Juhan Liivi kirjanduslikku loomingusse on olnud ta vennal Jakobil. Juhan andis Jakobile oma luulekatsetused arvustamiseks ja parandamiseks. Viimane arvustas neid karmilt, kuid oiglaselt. Juhani selle aja luuletuste ained olid kulunud, tema varsioskus oli algeline ning eriti abitu oli ta riimi leidmises. Kuid siiski ei kaotanud Juhan lootust, vaid ennustas vennale uhkelt: ?Nuud pean ma ennast sinu vennana esitama, aga aeg tuleb, kus sina end minu vennana esitad!“

Avispeale jai Juhan umbes uheks aastaks. Siis elas ta jalle Alatskivil vanemate juures ja kais luhemat aega uuesti Kodavere kihel­konnakoolis, suutmata seegi kord koolikursust lopetada. Vend Jakob oli vahepeal Avispealt lahkunud ja saanud koha Pandiveresse (Vaike-Maarja kihelkonnas). 1885. a. suvel tuli Juhan talle siia kulla. Sellest ajast on parit uks tutvus, millel on olnud kaugeleulatuv moju Liivi saatusse. Nimelt tutvus ta siin noore neiu Liisa Goldingiga, kellesse ta armus ja kellega tai tekkis kirjavahetus, mis kestis kaheksa aastat. Liiv on saatnud Goldingile selle aja sees ule saja kirja, mis pakuvad rohkesti materjali Liivi valiselu ja meeleolude jalgimisel.

1885. a. sugisel kutsus Jaak Jarv Liivi Tallinnasse ?Virulase“ toimetusliikmeks. Siin tootas ta ainult poolteist kuud, sest tal ei jatkunud kullaldaselt pusivust ning oskust ajakirjanduslikuks tegevu­seks. ?Virulase“ toimetuses tootas samal ajal ka Eduard Vilde, kel­lega Liiv iseloomude erinevuse tottu ei sobinud. 1886. a. alguses asus Liiv Tartusse elama ja astus Treffneri gumnaasiumi edasi oppima. Ta oppis siin ainult pool aastat, sest tema haigus ei voimaldanud talle pidevalt tootada. Ka sattus ta koolijuhatajaga vastuollu.

Kujuka naite Juhan Liivi ja Treffneri vahekorrast annab jargmine lugu.

?Treffner toonud Liivi narvikliinikusse, et lasta tema tervise seisukorda jarele katsuda. Ta jatnud Liivi eeskotta ootama, otsinud arsti ules ja teata­nud sellele: ?Toin uhe opilase siia, palun jarele vaadata, kuidas on lugu tema narvidega.“ Kuid Liivgi liikunud samuti uhest ruumist teise, leidnud sama arsti ja oelnud sellele omakorda: ?Toin oma direktori siia, olge head, vaadake jarele, kas ta moistus on korras!“ Voime ainult kujutleda, millise nao tegi arst, kui molemad ?hullud“ lopuks uheskoos tema juurde ilmusid.“

Et need katsed ise leiba teenida ja edasi oppida ei onnestunud, tundis Liiv end nuud uleliigse inimesena uhiskonnas. Ta kirjutab Goldingile: ?Minu tulevik on, luhidalt, ilma mingi lootuseta“. Ta elas selle jarel Alatskivil vanemate juures ja Avispeal venna juures.

Onnelikumateks silmapilkudeks olid Liivile need, mil ta puutus kokku Goldingiga. Ta hakkas unistama paremast tulevikust, ajalehe oman­damisest ning valjaandmisest. ?Taeva parast, ma ei jata enne jarele, kuni ma toesti uhe ajalehe olen omandanud.“ Aga tal puudusid selle kavatsuse teostamiseks igasugused ainelised eeldused. Koige rohkem, mis ta vois saavutada, oli mone ajalehe toimetusliikme koht. Ja seda tal onnestuski saada. 1887. a. lopul C. R. Jakobsoni asutatud ajaleht ?Sakala“ oli lainud Juri Peedi katte. Et tosta lehe taset jalle Jakobsoni-aegsele korgusele, selleks kutsus Peet Liivi Viljandisse lehe tegevtoimetajaks. Liiv asuski, tais lootust, oma uuele kohale ja puudis vahemalt paar esimest kuud suure andumusega sisustada lehte. Ta avaldas siin hulga luuletusi, artikleid, arvustisi, jutte. Kuid sellele esimesele vaimustusele jargnes varsti pettumus ja meeleolu langus. Seda pohjustasid kehvad majanduslikud tingimused ja Liivi enese tahtejouetu iseloom. Tema pessimismi valjendavad jargmised read, mis ta saatis Goldingile: ?Minu elu on raske olnud… Raske too on uksinda teha olnud, mured on sugavasti sudamesse tunginud. Ma olen tood teinud, aga sellegi peale vaatan kibedusega tagasi, sest et ma nonda ei voinud teha, nonda ei voinud valida ja kirjutada, kui mu oma suda mind kaskis.“ Ta igatses eemale Viljandist ja ?Sakalast“.

?Kord, kui Juhan jalle kodus Alatskivil olnud, olla isa Benjamin ta hobusele votnud ja Viljandisse viinud, et ta uuesti ?Sakala“ juures toole asuks. Selle jarele soitnud isa tagasi, peatanud paar paeva Tartus asja­talituse parast, kuid kui ta viimaks Alatskivile joudnud, leidnud ta oma ullatuseks Juhani juba kodus ees ootamas. Toimetaja-harra oli paeva pealt ja nahtavasti jala ara pogenenud nagu poisikene, kelle kehv isa kurja pere­mehe juurde karjaseks viinud!”

Ta lahkus 1890. a. alguses ?Sakala“ toimetusest.

Sama aasta veebruaris sai ta koha Grenzsteini ?Oleviku“ toime­tusse. Siia jai ta kolmeks aastaks. See on tema pusivamaks, uhtlasi tegevusrikkamaks kohaks. ?Oleviku“ toimetuses sattus Liiv arksasse vaimsesse umbrusse. Lehe peatoimetajaks oli Ado Grenzstein, ande­kam ning haritum tolleaegsete eesti ajakirjanike hulgas, nagu vai­dab Fr. Tuglas. Siin tootasid kaasa veel mitmed noored eesti kir­janikud: K. E. Soot, G. E. Luiga, A. Saal, H. Prants jt. ?See oli noor ja andekas, elav ning kultuurihuviline inimkoondis. Liiv vois oppida noorte andekate kirjanike ringilt paljugi kasulikku.

Et toimetuses tootas kaasa tolleaegsetes oludes kullaltki suur ajakirjanike pere, siis ei olnud noore 26-aastase Liivi tookoorem eriti suur. Ka valised elutingimused olid siin marksa paremad kui ?Sakala“ toimetuses. Ta oli algul oma olukorraga vaga rahul: ?Ma olen oma kohaga vaga hasti rahul, siin on ikka haritud inimesed ja sedavord kaiakse ka teistega umber. Midagi ei ole, mille ule kaevata voiksin.“

Sellest ajast on parit ka koomiline vahelooke, millest vestab Fr. Tuglas. Liiv ja H. Prants tahtsid 1890. a. jouludeks soita Jakob Liivi poole ristse­tele. Nad pidid ?Oleviku“ kontoris kokku saama. P. ootas, kuid Liiv ei tulnud. Kui ta viimaks saabus, oli aeg nii hiline, et P. valja ruttas ja voori­mehele istus, kellega L. tema arvates oli ette soitnud. Liiv jargnes P.-le ja koos soideti jaama. Jaamas ruttas L. pileteid ostma, kuna P. voorimehe arve oiendas ja pakid kaasa vottis. Tema ullatuseks oli uks pakkidest oige suur ja raske. Parale joutud, ei tahtnud kulalistest kumbki suurt pakki omaks tunnistada, mis aga nendele enestele kui ka majarahvale ainult nali ja viisakas tagasihoidlikkus nais olevat. Pakk avati ja sees olid moned pudelid veini ja mitmesuguseid maiustusi.

Suur oli aga L. ja P. ullatus, kui nad parast puhi linna joudsid ja voorimees neilt hakkas pakki noudma. Nuud selgus nende koomiline sisse­kukkumine: nad olid ?Oleviku“ kontori ees suure rutuga voorale voori­mehele istunud ja sootuks voora paki kaasa votnud.

Kuid nagu see J. Liivi juures tavaliselt, kestis rahulolu oma olu­korraga ainult luhikest aega. Tema kehaline ja vaimne norkus ning sellest tingitud rutuline vasimus mojusid selleks kaasa, et ta tudis varsti ka sellest kohast. Temas vottis maad lootusetuse meeleolu, mis vaheldus kull ka onnekamate silmapilkudega, eriti siis, kui ta puutus kokku Liisa Goldingiga. .. Sina oled ainuke valgus mu tumeda ? voib olla luhikese elutee peal.“ Kuid sedagi vahekorda tumestasid aeg-ajalised arusaamatused, mida pohjustasid Liivi kahtlused ja armukadedus. Liiv unistas lehe omandamisest ja kodu asu­tamisest, kuid unistusest ta kaugemale ei joudnud ? selleks oli ta liiga arg ning saamatu. Viimaks tekkis temas kavatsus hakata elu­kutseliseks kirjanikuks.

1892. a. septembris utleski ta oma koha ?Oleviku” toimetuses ules, uuris Hetseli tanavas pr. Escholtzi majas endale vaikese toakese ja asus siia elama.

See tol ajal puuderikkas umbruses asetsev puumajake pakkus kirjanikule ulualust 70 paeva, 12. oktoobrist 21. detsembrini 1892. ?Nuudne korter on ilusas kohas aias, sobralik ja vaga vagune,” kirjutab Liiv omast uuest asukohast Goldingile. Selles sobivas umb­ruses rakendus kirjanik intensiivsele toole ja kirjutas luhikese aja jooksul valmis oma tahtsama teose ?Vari”.

Siin korraldas ta ka trukivalmis oma luuletused ja ?Kumme lugu”. Samuti skitseeris ta siin ?Kakimae kao“ -esimese visandi.

See koik noudis talt suurt vaimset pingutust. Juba ?Oleviku“ ajastul ilmnes ta vaimuelus korratusi. Nuud ulepingutava tootamise tagajarjel murdus loplikult tema hingeline tasakaal.

Ta hakkas podema tagakiusamismaaniat, ta kuulis hirmuarata­vaid haali ja nagi igal pool jalgijaid. Ta ise kirjutab selle kohta:

?Tartus Hetzeli uulitsas pr. Escholtz’i majas elades oli oosi katusel paugutusi kuulda. Majarahvas ei teadnud seletust, mina ka mitte. Hiljem moistsin, et sinna vist uulitsalt kive visati… ohtutel oli pimedal ajal liialt koerte haukumisi selle uulitsa umbru­ses kuulda, monikord valja minnes nahti inimesi, minu arust kahtlasel mottel seisvaid inimesi ligikonnas olevat, nagu kedagi ootavat. “

Veel tahtis ta oma elu korral­dada, unistas raamatukaupleja elu­kutsest, kuid ta ei suutnud nuud­sest peale ette votta midagi pusiva­mat. Ta tahtejoud oli halvatud.

Liiv oli lootnud, et ?Varju“ il­mumine toob talle kirjanikukuulsuse ja loob talle paremad elutin­gimused. Ometi pidi ta selles pet­tuma. Ta ei leidnud oma uudisjuttudele hulgal ajal kirjastajat ja see ilmus trukist alles 1894. a.

1893. a. alguses siirdus Liiv vanematekoju Alatskivile. Siin asus ta uue hooga toole ja kirjutas veel kaks pikemat jutustust ? ?Kakimae kagu“ ja ?Noiatutar“. See oli tema viimane intensiivne tooaeg. Ta ei leidnud enam kuski rahu. Parast seda ei suutnud ta end enam keskendada mingiks suuremaks kirjan­duslikuks tooks. Kuid nuud oli tema vaimuhaigus juba ilmne.

Maja Hetzeli tanavas, kus elas J. Liiv

P. Grunfeld kirjutab jargmisest loost:

Uhel suvisel paeval tuleb L. tema poole ja kaebab, et teda igal pool valvatakse ja vahitakse. Isegi venna juures maal ei jatvat nad teda silma­pilgukski rahule.

?Kellest sa ometi raagid, Liiv?“ kusib G. temalt.

?Kellest, kellest?” vastab Liiv. ?Ei tea, kellest muust kui politseinikkudest!… Tulin maalt usna salamahti ara, et nad mind ei naeks. Valisin usna korvalised teed. Aga kuhu sa ikka lahed? Jouad linna, juba tema ees. Seisab Peterburi mae all ja vahib ja vahib, naerab ja irvitab!…“

Miks ei pidanud Peterburi mae all seisev linnavaht teda imestades silmitsema, kui Liivil palaval suvepaeval hall karvamuts paas ja paks kasukas seljas oli?

Ses seisukorras elas ta umbes aasta maal, kuid et ta sattus maratsemishoogu ja muutus umbruskonnale hadaohtlikuks, siis toodi ta martsis 1894 Tartu narvikliinikusse, kuhu ta jai ligi neljaks kuuks. Siin podes ta labi oma haiguse raskema jargu, olles vahel nadalate kaupa meelemarkuseta.

Liiv lahkus haiglast kull tervemana, kuid paranematuna. Nuud­sest algas tema elus rahutu, ligi paarkummend a. kestnud ajajark, mil ta ei leidnud kuski rahu, vaid randas uhest kohast teise. Ta elas Alatskivil isakodus, sugulaste juures Pujanil, Plakso-Madise talus Kavastu-Koosal. Ka vottis ta ette rannakuid Tartu, elas Laiusel opetaja J. Kopu juures, lellepoeg opetaja Joosep Liivi juures Raplas ja mujal. ?Palju kumneid versti pakases ja tuisus, paikese loomas voi sugisvihmas mooda poriseid maanteid ? nii liikus ta.“ Tagakiusamismaaniaga seltsis hilisemal ajal veel suurushullus. Ta kujutles end Poola trooniparijana. Korra tegi ta isegi katset Varssavi soita, et paaseda kauaunistatud Poola troonile. Jurgenstein jutustab sellest loost jargmiselt:

?Leidsin oma ullatuseks Liivi vagunist, kes seal oma vanas hallis mantlis sugavtosise naoga istus ja vahe koheldes utles, et tal Varssavi tee jalge all. Kuid Valgast kaugemale see teekond ei ulatunud. Valgas rongilt maha astudes, et seal uht-teist oiendada, marganud Liiv, et tal oige rabalad vanad kalossid jalas on. Kuidas sa ilmud troonikandidaadina niisugustes kalossides Poola aristokraatide sekka! moelnud ta. Ostnud siis kohe head uued kalossid. Kui ta nuud parastlounasele Varssavi ron­gile piletit lainud ostma, tulnud valja, et piletihinnast monikummend kopi­kat puudu tulnud. Nii jaanud Liivil soit Varssavi katki ja ta ostnud pileti Tartu tagasi.“

Juhan Liiv oli ligi 10 aastat eraldatud eesti avaliku elu tahele­panu ringist. Temalt ei ilmunud uhtki tood ega tuletanud teda keegi meelde. Ometi ei ole Liivi kirjanduslik tegevus neilgi aastail soiku­nud, vaid on uha jatkunud intensiivselt, nimelt luurilisel alal, kuna tal pikemateks kompositsioonideks puudus keskendumisvoime. Ta on kirjutanud oma vaimupimeduse heledamail silmapilkudel suure hulga korgevaartuslikke luuletusi.

Alles a. 1902 avastati uuesti Juhan Liivi isik, temast hakati ava­likult kirjutama.

Erilist huvi hakkas tundma onnetu luuletaja vastu eesti kirjanik­e noorem generatsioon, eesotsas Gustav Suitsu ja Friedebert Tuglasega. G. Suits avaldas 1902. a. ?Postimehes“ allegoorilise luuletuse ?Kakimae kagu“: