Eduard Raska
?Oiguse apoloogia. Sissejuhatus regulatsiooni sotsioloogiasse?
Fontes, 2004

Ikka ja jalle touseb uhiskonnas probleem, et inimesed ei jargi alati oigusnorme, lokkab omavoli, keegi ei taha millegi eest vastutada. Harvem moeldakse sellele, mis tingib oiguse vahese autoriteedi voi miks see autoriteet ajapikku kahanema kipub.

Et nendele kusimustele vastust pakkuda, peatume koigepealt oiguse olemusel. Mis on oigus? Kust ta parineb? Siin on pohimotteliselt kaks lahtekohta. Esiteks, et oigus on seadusandja looming ? grupp selleks volitatud inimesi paneb kaitumiseeskirjad kirja ja need juhised saavad parast seaduse joustumist koigile kohustuslikuks. Teiseks ? oigus tekib spontaanselt, labi inimeste endi kaitumise, ilma, et keegi neid kaitumisreegleid spetsiaalselt valja motleks. Esimesel juhul parineb oigus riigist, teisel juhul uhiskonnast; esimest seisukohta toetab oiguspositivism, teist loomuoigus.

Eduard Raska korvutabki kahte konealust suunda ning margib, et kui oiguspositivism kasitleb oigust seadusandja tahtest maaratud fenomenina, mis nii tekkelooliselt kui ka olemuslikult on seotud riigi kui legaalse voimu suveraanse subjektiga, siis loomuoigusliku seisukoha jargi on oige olemise algoritmiks objektiivne oigus, ja seda niivord, kui see on katketud inimtahtest soltumata loomuliku korra sotsiaalse elu nahtustesse ja suhetesse.

Kumb oigus peaks aga leidma enam uhiskonnaliikmete poolehoidu ja mis sunnib oigust jargima? Lihtsam on ehk vastata kusimuse teisele poolele: riigist tuleneva oiguse taitmise garandiks on riik ise loonud sunnimehhanismi, institutsioonid ja organid, kes peavad seisma selle eest, et kirjapandud oigust jargitaks, ning karistama uleastujaid. Uhiskonnas tekkinud oiguse jargimiseks ei ole loodud spetsiaalseid sunniorganeid, igauks vastutab ise oma tegude eest, oiget kaitumist juhib ?sudame haal? ning kaaskodanike antud hinnangud. Kui riikliku oiguse eiramisel peab arvestama rangete sanktsioonidega, siis uhiskonnaoigusest ule astudes peame olema valmis umbritsevate inimeste hukkamoistuks ja sellega kaasnevaks habitundeks. Nii on siin tegemist kahe taiesti erineva kontrollimehhanismiga, mis meie kaitumist igapaevaselt mojutavad.

Kumb oigus peaks aga enam leidma uhiskonnaliikmete poolehoidu? Poolehoidu saab tunda sumpaatsete, sudamelahedaste nahtuste ja asjade suhtes. Nii pooldame seda oigust, mis on lahedasem meie toekspidamistele ja mille puhul tunneme, et just see oigus suudab arvestada meie vajaduste ja soovidega, mis tundub meile oiglasena.

Oiguse oigluse kusimus

Ei ole voimalik uheselt vastata kusimusele, mis on oiglus, kull aga saab valja tuua oigluse materiaalsed vormid ? vahetus-, jaotus- ja poliitiline oiglus (ulevaade trukinumbris).

Oiguse oigluse kusimusest hakkab hargnema ka oiguse efektiivsuse probleem: oigus on efektiivne siis, kui see toimib; kerge on aga jargida seda oigust, mis on sudamelahedane. Siin on koht, kus peaksid haakuma loomulik ja positiivne oigus, mis tahendab seda, et seadusandja peaks end enne seaduste kirjapanekut ja valjakuulutamist viima kurssi uhiskonna olemuse ja vajadustega, motlema, kellele ja milleks ta neid kirjutab.

Loomuliku ja positiivse oiguse vaheluliks on aga subjektiivne tunnetus, mille tulemusena isik, antud juhul seadusandja, interpreteerib uhiskonnast tulenevat oma isikust ja teadvusest, sh oigusteadvusest lahtudes, mis voib objektiivset reaalsust kirjapandud oigusnormides monevorra moonutada (ja tegelikult ta seda alati teebki!). Eduard Raska margib, et loomuoiguslased on siin lahendina valja pakkunud, et kirjutatud seadusi, inimeste loodud oiguskorda tuleks pidevalt analuusida ja vorrelda tegelikkusega, avastamaks seadustes lunki ja subjektiivseid moonutusi.

Oeldust nahtub uks oluline tosiasi: oigusruumi eksisteerimist saab vaadelda vahemalt kahes olemise vormis ? uks neist vormidest ja seejuures peamine on olemuslik ning esineb varjatud kujul, teine on aga tuletuslik ja nahtav, inimeste endi loodud ning seetottu igapaevaelus kogemuslikult tajutav. See, mil maaral ja millises kvaliteedis peegeldub nahtavas oigusruumis objektiivne oigus, soltub inimes(t)e suutlikkusest naha ning moista sotsiaalse tegelikkuse varjatud kulgi.

Nii jouab Eduard Raska oiguse olemuse kusimuses seisukohale, et oigus on uhiskondlik nahtus, ning viitab lepitamatule vastuolule riigi ja uhiskonna vahel. Nagu ei ole voimalik kellelegi ?vagisi armsaks saada?, nii ei ole ka voimalik sundida inimesi tingimusteta taitma oigusreegleid, mis ei ole neile sudamelahedased. Me voime kohustuslikuks tehtud ettekirjutusi loomulikult taita, omamata neisse normidesse poolehoidu voi olles nende suhtes taiesti ukskoiksed, kasutades oma probleemide lahendamiseks aga hoopis teisi teid ja vahendeid, mis pahatihti on riiklike ettekirjutustega vastuolus. Siin jouame valja oiguse kui kommunikatsioonivahendi juurde.

Normid on oluline vaheluli riigi ja oigussubjektide vahel, mille kaudu antud juhul riik annab teada, milline kaitumine on talle vastuvoetav, milline mitte. Uhiskondlikul tasandil kujutavad normid endast ?margisusteemi?, mille omandamine tagab antud uhiskonna mottes oodatava kaitumise. Kui informatsioon oodatavast kaitumisest mingil pohjusel ei joua adressaatideni, on tegemist n-o kommunikatsioonihairega sotsiaalses ruumis, mis valjendub normide eiramises ning mille puhul koneldakse ?ebaefektiivsetest normidest?.

Tegemist on lootusetu noiaringiga, millest valjumisele aitaks kaasa vaid riigi ja uhiskonna teineteisele lahendamine ning koostoo vastavate institutsioonide vahel.

Oiguse ulesanded

Nuudisaegses, uha enam moderniseeruvas ja transnatsionaliseeruvas maailmas on levinud arvamus, et oigusel ei ole piire, ta peab laienema koigile aladele ja tasanditele. See tahendaks, et koik sotsiaalsed suhted tuleks oiguslikult reguleerida. Ometi tundub see voimatu ja ka mottetu ? uhest kuljest ei ole voimalik ette naha koiki inimsuhetes ettetulevaid nuansse, teisest kuljest oleks absurdne uritada koiki neid suhteid kirjalikult fikseerida ning naha ette riiklikud sanktsioonid teisitikaitujatele. Nii on seadusandja vaatevinklist tahtis hoomata, milline on seaduse optimaalne haardeulatus, ning jouda aratundmisele, mida ja mil maaral tuleb seadustega reguleerida, millised uhiskondlikud suhted aga peaksid jaama teiste sotsiaalsete normide ? naiteks moraali, eetika, tava jne ? reguleerida.

Selle kusimuse otsustamisel tuleb silmas pidada funktsioone, mida oigus peaks taitma. Esiteks sotsiaalne integratsioon ? oigus loob juriidilise aluse inimeste sotsiaalsele kooselule, organiseerib uhiskonda ja tema liikmeid ning kindlustab nende integreerumise ja eksisteerimise stabiilsuse. Selles suhtes taidab ta korrafunktsiooni. Teiseks kaitumise juhtimine ? iseloomustatav labi orienteerimisfunktsiooni ja konfliktide lahendamise ehk reaktsioonifunktsiooni. Oigus reguleerib ja koordineerib inimeste kaitumist ja ootusi, defineerib sotsiaalseid rolle, moodustab oigusmoisteid ja oigusinstituute, voimaldades neid loogiliselt ning aksioloogiliselt sustematiseerida. Seejuures peab ta kindlustama konformse kaitumise, jattes samal ajal manguruumi individuaalsele elukorraldusele, kaitstes seda riigi voi voimul olevate isikute ja organisatsioonide omavoli eest. Korrafunktsiooni tuleb taita indiviidi ja kollektiivi vahelisi suhteid reguleerides ? erinevad ju oigussusteemid ja -kultuurid just selle poolest, kas nad rohutavad oma individuaalseid voi kollektiivseid sfaare. Kindluse tuleviku mottes saab oigus seelabi, et ta voimaldab inimestel taita oma vajadusi. Oluline on ka reeglite loomine, mis aitaksid ara hoida konflikte. Kolmandaks konfliktide lahendamine ? seda ei taideta mitte ainult oigusemoistmise labi, vaid ka valimiste, haaletamise, haldusotsustuste, oigusalaste nouannete (konsultatsioonide) kaudu. Neljandaks sotsiaalse voimu legitimeerimine ? konfliktide arahoidmise ja lahendamise ulesannet peab oigus taitma ka (kas voi ainult teoreetiliselt voimalikus) voimuvabas, vordses uhiskonnas. Igas reaalses uhiskonnas kujunevad aga valja voimustruktuurid, mis oigust osaliselt stabiliseerivad, osaliselt piiravad. See on oiguse eriline funktsioon. Viiendaks vabaduse kindlustamine ? igale kodanikule on vaja tagada voimalus oma individuaalsust valjendada, kasutades seejuures enda initsiatiivi, ning saada majanduslikku kasu, kindlustades niimoodi oma tulevikku (nt hinnad, maksusoodustused voi toetused, mille eesmargiks on saavutada soovitud tulemusi uhiskonna jaoks). Kuuendaks elamistingimuste loomine ? kohustuste reeglistamine. Oigus on muutunud raha korval oluliseks majanduse ja uhiskonna poliitilise juhtimise instrumendiks. Seitsmendaks haridus ? igas seaduses sisalduvad vaartusorientatsioonid ja eesmargid, mis seonduvad teiste funktsioonidega (nt hoiatus sigaretipakil, et suitsetamine kahjustab tervist, voi selgitus ravimi korvaltoimete kohta). See on elanike teadlikkuse tostmine oiguslike vahenditega, aga samas ka teatud sotsialiseerimisvahend, mis naitab soovitavat ja ebasoovitavat kaitumist.

Laiemas sotsiaalses plaanis on oiguse ulesanne tagada uhiskonna turvaline olemine, inimeste turvaline kooselu antud sotsiaalses ruumis. Selle saavutamiseks tuleb sotsiaalsete subjektide (indiviidide, gruppide jne) vahele luua kommunikatsioonivorgustik, millega uhelt poolt saab tagada uhiskonna sidususe, teiselt poolt anda subjektidele selged orientiirid oma asendi maaratlemiseks uhiskonnas ning normseks kaitumiseks.

Eduard Raska pustitatud kusimused puudutavad meid koiki: igauhel on ju oma arvamus kehtivast oigusest, selle efektiivsusest, seadusandja tegevusest, oigusnormide regulatsioonivaljast jne. Isekusimus on see, kas ja mil maaral oleme nendele probleemidele moelnud, neile vastust otsinud, oma arvamust avaldanud. Ka Eduard Raska on esitanud hulgaliselt kusimusi, aga marksa vahem pakkunud tapseid vastuseid. Juba ainuuksi see on pohjus, miks antud teemal kaasa moelda ja kaasa raakida.

Silvia Kaugia,

magister artium , Tartu Ulikooli lektor