Poeet Uno Lahe nime paljas meenutamine tekitab paljudele Valgamaa inimestele halbu unenagusid.

tekst: Ilmar Palli, Virkko Lepassalu,  http://www.postimees.ee/luup/99/17/elu1.shtm

Kui nad mulle selga huppasid, kais mote labi pea – venelased! Haisu jargi sain aru. Hirmsa Vene maasikaseebi haisu jargi.≫

Kui julgeolekuvolinik Uno Lahe operatiivgrupp 8. detsembril 1945 Olaf Tammarkile selga sadas, oli ta end metsas varjav Saksa oberleitnant. Teda toitsid sugulased ja lootus Laane valgele laevale.

Loksu langes Tammark parast kohtumist tuttava Valga opetajannaga, kes talle kokkulepitud kohta talveriided toi. ≪Kullap tema mu ara andiski. Kes teab, kuidas nad teda enne olid toodelnud.≫

Kaed-jalad tommati laiali ning trambiti otsas, eriti taoti pead. Leitnant lamas kohuli, nagu vastu kulmunud maad. Kui ta puudis pead tosta, virutati kohe jalaga. Parast seoti Tammarki kaed ja jalad traadiga. Pooluimane ja verine mees lohistati lahedasse tallu.

Talu kuulus ta sugulastele Kivirahkidele. Praegu USA-s elav Olaf Tammark on seda koos Luubiga Valgamaal Unikulas otsimas. Kula lahiajalugu teadvat ainult paar vanakest. Teised on koik uued. Mooda maekulge ronib ules eideke, kelle elu on vajutanud koveraks kui kreeka e. Kivirahkisid teab ta kull ja pingutab meenutada, kus seesugused elasid. Ei midagi. ≪Kellar peaks alles olema,≫ arvab teine eideke. Tegelikult on ainult moned kodust joonistunud kontuurid korges rohus, viljapuud, kibuvitsad ja sirelid.

≪Kurat, see oli ju ainult 55 aastat tagasi!≫ Tammark on jahmunud noukogude korra viljastavast mojust Eestimaale.

≪Surnud vanaperemees, surnud tema pojad-tutredki, surnud ka lapselapsed,≫ ohkab eideke.

Kivirahkide talus nagi Tammark ka esimest korda oma jalitajat ja kinnivotjat. Toogi oli leitnant – kolm aastat noorem, ent teisest ooperist. Leitnant Uno Laht.

Saatuse tooriist

≪Kas tundsin suumepiina? Habi vahest kull – suud vast mitte. Pidasin ju ennast veel ikka mingiks helkivsilmseks, revolutsiooniliseks saatuse tooriistaks,≫ on Laht ligi viiskummend aastat hiljem kirjutanud.

≪Olen Olaf Tammark, Saksa ohvitser,≫ utles kinnivoetu.

≪Oo jaa, seda me teame. Teame isegi, palju teil kuldhambaid suus on,≫ hoorunud Laht kasi.

Jargmisel paeval seoti Tammarki kaed-jalad uuesti traadiga. Soit viis vankril Sangaste lossi. ≪Viisteist sodurit sammus molemal pool, justkui paraadil,≫ meenutab Tammark valulise naeratusega.

Kaks Tammarkilt voetud kasigranaati viskas Laht lossi kolmanda korruse aknast alla. Sihtis vist tiiki, aga ei ulatunud, need lohkesid juba hoovil. ≪Pauke kuuldes oli hea meel, et need parast aastast kandmist ikka veel tookorras olid. Ja kullap oli Lahtki uhke ja endaga rahul.≫

Tallinna rongi peale minnes vahetas Laht oma sineli Tammarki kasuka vastu. Metsad mehi tais, akki puuavad vabastada. Pealegi oli Tammark magus tukk. Suureks kalaks peetud major Friedrich Kurg oli mone kuu eest Lahe kaest igavikku libisenud. Kurge pidas julgeolek metsavendade ruhmi uhendava organisatsiooni juhiks. Tammark oli Kure adjutant.

Musta mantliga mees

Kure huku ja Tammarki kinninabimise eelkuulutaja oli kummaline noormees pikas mustas mantlis ja musta kaabuga. Pikkvankril seistes logistas ta mooda kulateed. ≪Justkui surm,≫ utleb Sangaste lossi korval elanud Juta Sikk. Kula peal teati raakida, et see on soomlane Lahti.

Majorist sai hilisema kirjaniku esimene ohver. Ta tabas majori tema vanematetalus Tammikul. Aastapaevad metsas varjunud Kurg oli tulnud isa surivoodile.

Tema tutred Viia ja Juta olid varjanud end pikka aega Parnus Karu nime all elades. Kuni julgeolek uhel paeval pettuse avastas. Veendunud, et tudrukud isa asukohta ei tea, voeti neilt parast kuuajalist vangistust lubadus Parnust mitte lahkuda. Hirm sundis tudrukuid ometi koduteele.

31. juulil 1945 poole viie paiku hommikul koputati uksele. Ahvardati tulistada, kui lahti ei tee. Kui Juta valja laks, nagi ta isa ja mustas mantlis meest. Nad tulistasid teineteist. Mees lipsas seejarel nurga taha. Isa pani maeveeru mooda metsa poole jooksu, teine tutar jargnes talle. Juta laks toast palitut votma ja jai neist maha.

Major Kurg varjus ristikurougu taha, et tutart jarele oodata. Nad joudsid metsa, kui major uhel metsarajal vaaruma loi ja maha varises. Juta kukitas hingetuna tema juurde.

≪Kohe oli Laht jungritega platsis. Ta kusis, kus teised on, pidades ilmselt silmas mu ode. Utlesin, et ei tea, ja nad tormasid metsa. Vene sodur jaeti meid valvama. Seal ta kukitas uhele polvele toetudes ning automaaditoru minule suunates,≫ meenutab Juta. ≪Siis kolas lask. Kuul riivas mu poske ja purustas nina. Isa, isa, huudsin meeleheites, ta laskis mind! Isa oleks nagu silmad avanud. Siis nagin vaikest roosakat auku ta meelekohas. Ta oli endale kuuli pahe lasknud.≫ Sodur, loug ripakil, laks seejarel loplikult sassi ja tulistas oimetule majorile veel paar korda rindu.

Tol hommikul oli Juta Kure nimekaim ja sobratar Juta Sikk teel Tammiku talusse piima tooma. ≪Mulle tuli vastu vanker kuudimehega. Vankril lamas Juta, pikad heledad juuksed ule aare rippumas, nagu verise sidemega kaetud.≫

≪Ravige, et ta ellu jaaks!≫ kaotas Laht Sangastes arsti juures narvid. ≪Mees on labi, pole siin ravida midagi,≫ loi too kaega. Valgas parandas Juta nao kuulus kirurg Pobol. ≪Imeilus tudruk oli,≫ raagib Olaf Tammark, ≪mida nad temaga tegid!≫

Parast kohalikus julgeolekus veedetud ood soitis Juta isa laiba ja Lahega Tallinna poole. ≪Ta utles, et on soomlane, kelle isa valgesoomlased tapsid. Et ta nimi on Uuno Lahti.≫

Sama raakis ta Tallinna konvoeeritavale Tammarkile, kui too kusis, kas talle meeldib metsas mehi jahtida.

Vigade parandus

Kurel surra lastes oli noor ja auahne leitnant teinud andestamatu vea. Suuri saladusi vois paljastada veel uksnes redutav Olaf Tammark. Tema vangistamisele eelnes vahistamiste jada.

Oktoobris voeti kodust Kalme veskist kinni Olaf Tammarki lelletutar Hilda. Ta viidi Sangaste lossi. Seal kuulas Laht teda ja teisi Tammarki tundnud inimesi ule kuu aega.

≪Ta kusis, kas ma Olaf Tammarki tunnen. Ta ju minu lellepoeg, vastasin.

Kus ta praegu on? Ma ei tea. Ja ega ma teadnudki.≫

Jargmisel ulekuulamisel sai Hilda Alliksaar peksa.

≪Ta loi mulle mitu korda rusikaga nakku. Nagu oli verine ning kaks hammast tulid lahti,≫ meenutab ta Lahe ≪meetodeid≫. ≪Maha ma ei kukkunud. Oli intelligentne ja kena valimusega noor ohvitser. Kanget vene vaimustust tais.≫

≪Ja missugusel energilisel ja uhkel sammul ta astus. Kullap ta maletab hasti, mis ta seal meiega tegi. Polnud naha, et ta enne loomist eriti endast valjas olnuks. Tema loi rahulikult.≫

Hilda praegu Iigastes elavale koolioele Helgi Veemehele virutas uha karsitumaks muutuv Laht rusikaga pahe.

Major Kure vaiksekasvulist ja habrast ode Erna Leistet peksis Laht peaga vastu lossi kiviseina. ≪Vottis olgadest kinni ja peksis.≫ Ka maletab proua Alliksaar, kuidas Rooni talu 65-aastane peremees Peeter Tamm Lahe juurest agades ja oiates valjus.

Parast sellist kohtlemist laks Hilda trotsi tais. Kirjutage sinna, mis tahate, oli ta oelnud. Minul pole teile midagi raakida.

Helme kutsekoolis oppinud Juta Siku kutsus Laht ulekuulamisele Valka. ≪Mul polnud orna aimugi, kus Olaf Tammark on,≫ raagib Juta Sikk. ≪Siis loi Laht mulle rusikaga vastu lougu nii, et kaotasin teadvuse. Loug oli paar nadalat paigast ara. Ja see alandus! Olin 15-aastane ja keegi polnud mind kunagi nii kohelnud.≫

≪Olaf Tammarkile. Ponnistustega, Uno Laht≫

Naiste tee viis Siberisse, Tammarki oma sunnitoolaagrisse. Parast kaheksa-aastast vangistust Kasahstani Steplagis anti ta koos paljude saatusekaaslastega Saksamaale valja. Liitu luhiaegselt juhtinud Malenkovil tekkis himu kulmkappide ja telerite jarele. Sakslastel neid oli, venelastel mitte. Viimaste peos olid seevastu Saksa ohvitserid. Moeldud – tehtud: molemat poolt rahuldav vahetus saigi kokkuleppes Adenaueriga teoks.

Tammarki tee ristus Uno Lahega veel kolmel korral. Tammark viibis Uhendriikide esindajana 1990. aastal Eesti Kongressil. ≪Vaat kui tore, ah et elate Uhendriikides,≫ oli Laht kauget kulalist naerunaol tervitanud. ≪Annan talle vastu tatti!≫ oli tookord Tammarki esimene mote. ≪Ent samas motlesin, et kus selle habi ots, kui teatatakse, et Ameerika delegaat toorutses. Laht utles, et soovib minuga raakida. Pole mul teiega midagi raakida, vastasin, olete tshekist ja rahva morvar.≫

Teine kord kohtuti jargmisel paeval Tallinnas Kirjanike Maja ees. Ka siis ei votnud Tammark Lahte jutule. ≪Tilp-nes nagu koerake mul kannul.≫ Kolmas kord oli moned aastad hiljem Parnus, Keskerakonna heategevuskontserdil. ≪Tere tulemast Eestimaale!≫ astus vasimatu Laht oma kunagisele ohvrile kasi pikk vastu. ≪Olete kuulnud Nurnbergist?≫ kusis Tammark. ≪Lahel hakkas loug varisema.≫ Ometi ostis Tammark Lahelt tema raamatu ≪Jeestlased, nende jankipoodid…≫, kuhu kirjanik sisse kirjutas: ≪Olaf Tammarkile. Ponnistustega, Uno Laht≫.

Uno Laht: mina vagivalda ei kasutanud
Major Kure teenistuskaik vastab toele, ent targu on valja jaetud tagaotsimise peapohjus. ≪Tagalapataljon≫, mida Kurg 1941 juhtis, kandis nimetust SD 41, olles seega 1941. aastal moodustatud Sicherdiensti (julgeoleku) uksus.
Tartu komandandina asutas Kurg 1941. aastal isikliku maarusega Tartu surmalaagri, kus havitati 12 000 ≪ebasoovitavat≫ tsiviilisikut – ent ka Louna-Eesti mustlasi ja juute, pogenikke Leedust ja Latist. Laagri komandant Karl Linnas moisteti hiljem surma. Maaratud 1942 taas SD pataljoniulemaks, paistis Kurg silma Pihkvas, kus hiljem moisteti sojakuritegude eest surma mitu tema alluvat.

Eelneva kohta omas infot Olaf Tammark, kes parast teenistust ulemleitnandina SS-karistusdiviisi Totenkopf ridades Ukrainas saadeti Kure adjutandiks. Major Friedrich Kurg onnestus tabada 1945. aastal Richard Rohti talus Sangastes (mitte oma kodutalus), kuhu ta ei tulnud isa surivoodile. On tosi, et peale varasema tegevuse otsiti teda metsavendade voimaliku uhendajana.

Kurg pogenes tagauksest, haavas tulevahetuses abaluu piirkonda uht kahest kohalolnud sodurist ja sai tabamuse polve. Huudsin, et andku alla, saab meditsiinilist abi, misjarel Kurg endale pustolist kuuli pahe lasi.

Kure tutar ei saanud haavata valvatavana, vaid poosastest isa juurde soostes.

Olaf Tammarki sugulasi ei kuulatud Sangastes ule vagivaldselt. Teiste ulekuulajate meetodite ule ma kontrolli ei omanud.

Tammark tabati Valgamaal hoolikalt ettevalmistatud varitsusega. Kui ta vahistamisel viga sai, siis vastu hakates. Vaide, et sidumiseks traati tarvitati, on ilmselt parit tema luulekogust ≪Okastraadivermed…≫, mitte reaalsusest. Huvitav, et eesti paritolu mees vaitis end olevat sakslane. Sakslaseks ta markisingi, mis koos detailse teenistuskirjeldusega voimaldas tal sojavangide vahetusega Saksamaale paaseda. Ullatuseks oli, et ulemus Tammarki sakslaseks muutumist pahaks ei pannud. Ehk sobis see tema varbamiskavadega?

Paar nadalat parast valjavahetamist oli Tammark joudnud Saksamaalt Rootsi, kus tal uskumatult ruttu kirjastati luulekogu ≪Ma laulan, okastraadivermed naol≫ ja kust ta kahku Ameerikasse suundus. Seal paases ta vaevata labi Saksa ohvitseride vastasest screeningust ja sai peagi vabadusvoitlejate uhingu asepresidendiks.

Kiirus lubab enam kui kindlalt vaita, et seda toetas MGB abistav kasi. Minu toosuhe MGB-ga oli avalik, seaduslik ja loppes vallandamisega 1946. Temal voib see veel kesta.

Taustainfot:

Eesti vabadusvoitleja, major Friedrich Kurg (1898-1945) vottis 1. Ratsarugemendi koosseisus vabatahtlikuna osa Vabadussojast. Vapruse eest autasustati Vabadusristiga. Hiljem teenis Ratsarugemendi 3. eskadroni ulemana.
1941. aastal oli Noukogude armee tagalas uks tuntumaid metsavendluse organiseerijaid. Saksa voimud maarasid ta Louna-Eesti Omakaitse ulemaks. 1941 maarati ta juhtima tagalapataljoni. 1942. aasta juunist sai ta Pihkva oblastis tegutsenud 37. politseipataljoni ulemaks. Juulist 1944 viidi rindepataljoni ulemana Narva eesliinile. Parast rinde uleveeremist varjas end Juri Raudkivi nime all Valgamaal. Sakslased teda ei usaldanud. Vaatamata teenetele rinnetel lopetas soja samade pagunitega, millega alustas – majorina.

Peep Varju , okupatsioonivoimude repressiivpoliitika uurimiskomisjoni esimees :
Saksa okupatsiooni ajal hukkus Tartus 230 Eesti Vabariigi kodanikku, enamik neist havituspataljonlased ja teised punastes kuritegudes suudi olevad inimesed. Muut 12 000 hukkunud tsiviilisikust Tartu laagris on alguse saanud 1943. aastal Moskvas loodud erakorralise komisjoni ≪uuringuist≫ ega vasta ligilahedaseltki toele. Akadeemik Saat tuletas hukkunute arvu tankitorjekraavi pikkusest. Pole mingeid andmeid major Friedrich Kure osalemisest Tartu laagri tegevuses.