HDR video
, ka
HDR TV
(HDR, ingl
High Dynamic Range
, ’suur dunaamikaulatus) on uldnimetus videovormingute kohta, mille pohitunnusteks on suurem kontrastsus ja varviulatus, vorreldes senise, nn standardse
dunaamikaulatusega
.
Kontrastsust valjendab kujutise suurima ja vahima heleduse suhe ja varviulatust ehk
varvihaaret
esitatavate
varvide
suurim voimalik arv.
Inimese silmal on ulisuur dunaamikaulatus: suurima (heledas paikesevalguses) ja vahima (pimedas oos) tajutava heleduse suhe voib ulatuda 10 miljonini. Teatud umbrusvalgusega kohandunult on see suhe ikkagi 10 tuhande ringis.
[1]
Digitaalse videosignaali dunaamilist ulatust iseloomustab
varvisugavus
, mida valjendatakse
bittides
. Videosignaali digiteerimisel on digitelevisiooni algusest peale olnud kasutusel 8-bitine varvisugavus (SDR, standardne varvisugavus), mille korral signaalil saab olla maksimaalselt 2
8
= 256 signaalitaset (tingituna signaali tihendamisest kodeerimisel on see arv siiski tunduvalt vaiksem, ekraanil enamasti kuni 64).
Dunaamikaulatust avardatakse sel teel, et kasutatakse 8 biti asemel 10- voi 12-bitist varvisugavust. Kuva muutub detailsemaks eriti kuva tumedates ja heledates osades.
Ekraanil tegelikult eraldatavate heledus- ehk kontrastsusastmete arv oleneb peale signaali bittide loomulikult sellest, kui suur on konkreetse ekraanituubi suurim voimalik
heledus
(vordluskuvarites on saavutatud kuni 4000 nitti ehk cd/m
2
) ja kui sugava musta suudab ekraan anda (molema omaduse poolest paistab silma
OLED
-ekraan). Naiteks 10-bitise varvisugavuse ja ekraani suurima heleduse 2000 cd/m
2
korral voib kontrastsus ulatuda suhteni 200 000 : 1 (vordluseks: praegusaegsetel 8-bitise varvisugavusega teleritel on see suhe kuni 500-nitise heleduse juures keskmiselt 5000:1).
[2]
Suure dunaamikaulatuse pohivorming on HDR10 (tapsemalt HDR10 Media Profile) varvisugavusega 10 bitti; selle esitas
Consumer Technology Association
2015. aastal.
Metaandmed
on staatilised, s.t need saadetakse telerile ainult uks kord, nii et need on naiteks kogu filmi kestel muutumatud.
Konkureeriv vorming on Dolby Vision varvisugavusega 12 bitti. Peale suurema kontrastsusastmete arvu erineb see vorming eelmisest ka selle poolest, et Dolby
kiip
muudab pildi metaandmeid dunaamiliselt ehk jooksvalt. See tahendab, et videokujutise kontrastsusastmeid muudetakse stseenide ja kaadrite kaupa nii, et heledusuleminekud tuleksid paremini esile.
Samsung tegi 2017. a teatavaks oma vormingu HDR10+ (HDR pluss). See avatud standard erineb vormingust HDR10 sellega, et kasutab staatiliste asemel dunaamilisi metaandmeid. Vaatamata sellele, et bittide arv pole nii suur kui Dolby Visionil, on pildikvaliteedi erinevus enamikul ekraanidel vaevalt margatav ? 12-bitise varvisugavuse eelised 10-bitise ees ilmnevad uksnes vaga suure piirheledusega (4000 kuni 10 000 cd/m
2
) ekraanil.
[3]
HDR-valmidusega
kuvareid
ja
telereid
esitlesid mitmed tootjad esmakordselt tarbeelektroonika naitusel
CES
2015. a jaanuaris.
Ultra HD Forum
valjendas 2016. a valmisolekut kasutada HDR-tuge
ultrakorglahutusega televisioonis
(nt 4K-telerites).
Samsungi 4K-telerites on voimalik vormingut HDR+ kasutada 2017. aastast.
HDRi eelised tulevad esile moistagi vastava voimekusega sisu korral. Professionaalsed videokaamerad on olnud juba aastaid suutelised HDR-kvaliteediga salvestama ja seega on tehniliselt olemas juba palju HDR-voimekusega sisu. 2015. aastal hakkasid 10-bitise HDRiga filme tootma
Amazon Video
ja
Vudu
. Aastal 2016 tulid muugile esimesed HDR-filmidega
Blu-ray-plaadid
ja
Netflix
hakkas voogedastama HDR-sisu.
[4]
Ka naiteks Sony Ultra rakendus voimaldab alla laadida HDR-filme
Sony Pictures’ilt
. Amazon Video voogedastus on voimeline kasutama vormingut HDR+.
